Taliharja Vanakuri on üks ektreemsemaid võistlusi Eestis. Tavapäraselt tuleb siin liikuda 101km jalgsi, rattaga või suuskadel. Sel aastal on eriti sõgedatele tüüpidele lõpetuseks 24 km pikkune lisaring (Sõge Sõõr). Seega kokku 125 km maastikul jooksmist. Ja lund on praegu Viljandimaal 25-30cm.

Rada pole tähistatud ja liikuda tuleb mööda kaduvaid metsarajakesi, ronida üle maha langenud puude, hüpata üle kraavide, sumbata soos või lihtsalt lükata paksus puutumatus lumes esimest jälge.

Vanakooli tegijad võtavad ühte kätte kaardi, torkavad pöidlale või randmele kompassi ning hoiavad end kaardilugemisega pikal rännakul ärkvel. Uuema aja matkajad aga kasutavad kõikvõimalikke tehnilisi abivahendeid, et sellel ohtlikul seiklusel rajal püsida.

Milline on parim seade rajal püsimise jälgimiseks?

Pole kahtlustki, et selleks on suure ekraaniga Garmini spordikell Fenix 6X Pro. X selle number 6 järel tähistab kõige suurema läbimõõduga ekraani. Ja nii nagu merel pole ükski laev liiga pikk, pole ka kella puhul ükski sihverplaat liiga suur, et mõnusalt kaarti ja rada jälgida.

Selle võistluse rada on täpselt ette teada ja korraldajate poolt ka digitaalsel kujul ette valmistatud.

Vaata rada ja selle saad ka alla laadida siit: Taliharja Vanakuri 2022 - 124km Running

Võrreldes korraldaja koostatud rajaga, kandsin vahepunktid nutikal moel rajale, et oleks võimalik näha distantsi järgmisse punkti. Pikkadel radadel on hea teada kas joogipunktini on 5 või 15 km.

Kes soovib ennast tehniliselt harida, siis hea juhend on siin: Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad | Garmini kella navigeerimise varjatud võimalus (ekstreem.ee)

Miks Garmini kell?

1. Kell näitab kaarti, teede ristumised, metsad, lagedad, järved, kraavid – kõik on peal.
2. Kell näitab rada sellel kaardil.
3. Kell näitab kui palju on maad järgmise medaljoni, joogipunkti või finišini.
4. Kella aku peab kaua vastu.

Ja praegu on kelladel suurepärased hinnad: Garmin multisport kellad. Triatloni spordikell. Garmin Eesti.

Aku kestuse pikendamine

Sagedasti esinev küsimus on, et kuidas pikendada kella akukestust? Akukestuse pikendamiseks on allolevad soovitused:

1. Vähenda taustavalgustust. Ilma hakkama ei saa, kuid üsna madalaks saab panna.
2. Keela WiFi ja ja Bluetooth ühendused.
3. Kasuta kaardivaadet ainult siis kui seda on tarvis vaadata. Kaardivaade kulutab palju akut, kuna kell peab kogu aeg asukohta ümber arvutama ja seda kellal kuvama.
   1. Hoia muul ajal ees mõni numbriline vaade.
   2. Kui tahad kaarti vaadata siis klõpsa ekraanivahetuseks nuppu.
   3. Vaatad kaardi ära ja klõpsad numbrite peale tagasi.
4. Kui pulsiinfot ei vaja, siis lülita see ka välja, ka randmelt lugemise pulss.
5. Jälgi, et muud andurid (ratta vms.) oleksid „Off“ asendis ja mitte „Search“.

Kuidas saada kaart kella?

1. Laadi alla track FIT-formaadis. Taliharja_Vanakuri_2022.fit
2. Ühenda kell arvuti külge juhtme abil.
3. Kopeeri Taliharja_Vanakuri_2022.fit fail oma kella sees kataloogi Garmin->New Files.
4. Ühenda kell lahti ja pane käe peale.

Kuidas alustada navigeerimist?

1. Käivita jooksuprofiil – Trail Running.
2. Vajuta korraks kella vasakul küljel keskmist nuppu.
3. Vali Courses / Teekonnad.
4. Leia ja vali Taliharja Vanakuri 2022.
5. Vali „Do Course“ või „Koosta teekond“.
6. Käivita jooksmine ja hakka kaardi järgi liikuma.

Kohtume siis rajal Garmini kelladega, jõuad veel poest läbi lipata :) 

Leivo Sepp osales tänavu esimest korda toimunud ultrajooksul Val d`Aran by UTMB. 16 tundi läbi lõõskava kuumuse ja kottpimeda lõunamaa öö, üle 2500 meetriste mägede ning võitluses joogipuuduse ja väsimusega tõi Eestile 40 riigi arvestuses 5. koha ning Leivo Sepp oli enam kui tuhande jooksja seas 21.

Start kell 7:30, Kataloonia udune hommik vaatega pilvedesse mähkunud Pürenee ahelikule. Minutid tiksuvad, ootan 50 esimese jooksja ehk eliidi selja taga. Minu selja taha jääb omakorda veel tohutu rahvamass, ligi tuhat inimest, kes samuti ootavad 105km pikkuse ja 6500m tõusumeetriga ultrajooksu starti.

Eliidil kontrollitakse vahetult enne starti kohustuslikku varustust. Sel hetkel ei tea veel keegi, isegi mitte mina ise, et finišiprotokolli järgi oleks seda pidanud tegema ka minul, kuna lõpetan selle jooksu 21. kohal.

Mürtsub muusika ja kõlaritest kaigub hispaaniakeelne kõne, ilmselt head soovid rajale kaasa. Lülitan end siit maailmast välja ja vaatan viimased 10 minutit enne starti ainult enda sisse, et kinnitada oma mentaalne jõud eelseisvaks võistluseks. Füüsiline võimekus tõi mind siia starti, kuid mentaalne tugevus aitab eduka finiši teha.

Ees ootab 105 kilomeetrit ränkraskeid tõuse ja tehnilisi laskumisi ja minu eesmärk on finišis olla sama kuupäeva sees. Aega on seega kuusteist ja pool tundi.

Jooks algab rahulikult ja esimene kilomeeter tempoga 4:13 on sobilik, et jalad soojaks saaksid ja keha käima läheks. Enne sellise ultrajooksu starti ei tehta ei soojendust ega venitusi. Kõik tulevad lihtsalt kohale ja hakkavad stardipaugu järel jooksma.

Rada keerutab alguses üsna kodusel viisil metsateedel, sinka-vonka ja üles-alla. Inimesed mööduvad ja kolmanda kilomeetri paiku tundub, et olen vajunud koha mõttes juba tavalise rahvajooksja gruppi. Üks inimene minu ees annab näiteks märku, kui kraavipurdel on üks laud puudu. No tõesti, see on muidugi viisakas, aga võistluse iseloomu arvestades täiesti kasutu. Teisel jooksjal on kotis raudkett, mis igal sammul kiliseb. Paljudel on imestamapanevalt suured seljakotid ja küsimus tekib, et milleks nad küll on valmistunud. Kuid kõige olulisem märk „mitteproffidest“ on ilusad ühtlaselt ümarad jalad, nagu beebidel, kus ei joonistu välja ükski lihas.

Nädal tagasi jooksin Chamonix nõlvadel 85km ja 6200m tõusumeetriga ultrajooksu, mille lõpetasin 46.kohal ja oma vanuseklassis kolmandana. Nädalaga on keeruline sellisest pingutusest taastuda, nii et annan endale aru, et küllap mu tase ongi siis täna siin ja peaksin kah viisakas olema ja rajal olevatele kividele tähelepanu juhtima.

Garmini kell kuvab mulle rajaprofiili ning igal hetkel tean, kui pikk tõus või laskumine mind ees ootab ja kui kaugel on joogipunkt. Tõusu või laskumise võimsus on samuti kellal näha ning see on minu jaoks parim indikatsioon hindamaks enda liikumise kiirust. Ultrajooks muutub lihtsaks kui see jagada väikesteks tükkideks nagu tõusud ja laskumised ning joogipunktid. Minu pikaaegse kogemuse põhjal on siin parimad just Garmini tippkellad.

Suures pildis jaotan tänase raja pooleks, esimene suur mägi ja teine suur mägi. Mõlemad ligi 2600m, kus kõrgusega aklimatiseerumine omab juba mõningast tähtsust.

Esimene kõrge mägi möödub kui unenäos. See pole kuigi tehniline, kuid pika tõusu jooksul mööduvad siiski mitmed mägedepojad. Õnneks on siin ka lauget osa, mis võimaldab mul kuigipalju kaotatut tagasi teha, nii et mõnigi konkurent jääb selja taha. Joogipunktid on samuti kohad, kus kiire tegutsemine annab teiste ees eelise. Minu edu aluseks ongi kiire punkti läbimine ja nendest tekibki pidev ning ühtlane tõus ettepoole. Minut joogipunktis on kerge kaduma, aga kõik jooksjad teavad, kui raske on järgmist kilomeetrit minuti võrra kiiremini joosta. Seepärast võtan juba enne joogipunkti ühte kätte täidetava pudeli ja teise kätte äravisatava prügi. Joon tavaliselt vee ja Coca-cola segu, punktis kaanin kõhu punni, haaran kaasa 2-3 smuutilaadset toodet ning pool liitrit jooki - ja edasi!

Vaatan kella numbreid ja võtan raja edenemise aluseks tõusumeetrid. Umbes 59km paiku on pooled tõusumeetrid läbitud ja aega on kulunud 7 tundi. Olen üllatunud, kui kergelt see tuli ja mõtlen, et kui teine pool on tehniliselt sarnane, suudan raja lõpetada üle ootuste juba 15 tunniga.

Kümme kilomeetrit hiljem väheneb see lootus dramaatiliselt.

Käes on päeva kõige kuumem aeg, distants 15km järgmisse punkti on ootamatult pikk. Võtmeteguriks saab joomine. Säästmaks joogipudelit kriitilisteks olukordadeks, kasutan ära kõik mägiojad ning tarbin ohtrasti vett. Kuumus on laastav ja juba tunnetan jalakrampide tekkimise ohtu. Veel rohkem juua, veel rohkem soolakapsleid. Neid viimaseid söön ma nii, et avan kapsli, pudistan soola endale peopessa ning siis limpsan suhu. Teatavasti imendub sool (ja ka suhkur) väga efektiivselt suu kaudu. Seega vett ma peale ei joo ja soola maitse suus on päris mõnus.

Ühes joogipunktis ootab mind jooksule kaasa elav abikaasa. Selle puhul olen valmis isegi minuti kaotama - võtan punktist hunniku saia ja cocat, puhkan ja jutustan, samal ajal saia mugides.

Võistluse teine mägi, mida nüüd rammin, on tõeline koletis. See koosneb suurtest kividest, mis on lihtsalt hunnikusse valatud. Sõna otseses mõttes tuleb turnida kivilt kivile, iga astega tõsta põlv kõhu alla, et sealt end püsti lükata ja järgmine samasugune samm võtta. Lausikmaalane, kes tahab heaks mägijooksjaks saada, peaks seda ilmselt harjutama kas kükke tehes või kastile astetega. Olen siin kohutavalt aeglane ning imetlen, kuidas joogipunktides maha jäänud mägedekasvandikud minust taas mööduvad ja järgmisel hetkel juba kaugel kõrguses paistavad. See on nii-nii masendav, kui nõrk ma siin olen! Päike kõrvetab, jalad on pakud, krampe küll pole, kuid iga järgmine pingutus võib need tekitada. Ka joogiga pean olema kokkuhoidlik, sest sellistes kõrgustes ojasid pole. 2600m kõrgusele jõudes hingeldan nagu auruvedur, pea käib ringi. Tipus on kohtunikud, vaarun punkti, skaneeritakse vaheaeg ja loodan, et saan hakata laskudes vaikselt taastuma ja alla tiksuma.

Aga kui mägi on ühelt küljelt selline, on ta seda ka teiselt poolt. Jooksmise asemel lihtsalt komberdan väga tehnilisel kividega kaetud jalgrajal viis kilomeetrit allamäge. Seda vaid selleks, et hakata ronima selle neetud kivimäe kaksiktipu otsa.

Jooksja kõige tähtsam vara on tema jalad ning mida pikem ja raskem on jooks, seda olulisemaks muutub jalanõu valik. Kiidan ennast mõttes selle eest, et jalas on Hoka Evo Speedgoatid, mis on suurepärase pidamisega ja teevad konarlikel kividel jooksmise nii turvaliseks, kui see üldse võimalik on.

Aga ikkagi - see kõik tundub liig mis liig.

Ma ei saa aru, aga kuidagi saab see õudne mägi siiski läbi.

91km punktis kugistan esimese asjana leitud pizzalõigu koos cocaga peaaegu mälumata alla. Tasku läheb smuuti ja juustusai. Rajale lipates hõigatakse „Tubli tubli, Leivo!“ ja „Hästi läheb, hea aeg!“ – on meeldiv üllatus kuulda taas eesti keelt. Teine Eesti jooksja, kelle lühema jooksu start on alles ees, on mind raja ääres tervitamas.

Vana indiaanlasena loen õhust märke ja aiman, et õuduste mägi on raske olnud ka teistele ja olen nüüd juba jooksmas pigem esiotsas. Esiteks pole ammu ühtegi „beebijalga“ näinud, teiseks on üldse kaasvõistlejaid vähe, õigem oleks öelda, et enamik aega neid polegi. Ja kui on, siis katkise purde eest ei hoiata enam keegi ning kõik vähegi sobivad tõusud võetakse joostes.

Pealamp. Viimane mägi, kuid eelviimane tipp.

Siit paistab juba ka viimane tipp nagu must hiiglane otse ees. Otse üle selle hoomamatus kauguses liikumas mõni üksik pealamp. See on väga väga lahe vaade kottpimedal mäel. Samas on see ka pilt, mida ei tahaks näha, sest üks asi on kellalt loetavad tõusumeetrite numbrid, aga sootuks teine asi on seda koletuslikku tõusu oma silmaga tunnistada.

Kõigepealt laskun alla orgu, et seejärel oma senisest tipust veelgi kõrgemale tõusta. Pehme heinamaa, pokud, öökastest libe maapind ja pole isegi loha ees, kuna siit on vaid mõned üksikud võistlejaid läbi läinud.

Viimane laskumine, peaaegu 1200m allapoole. Kauguses paistavad juba finišilinna Vielha tuled.

Hirmuga pooleks jooksen, kuna oleks masendav, kui nüüd viimasel laskumisel keegi minust mööduks. Sobiliku kaldega tee, ise arvan et jooksen päris hea tempoga. Ent kui kilomeetri ajaks näitab 6min/km, saan aru, et pean juurde panema. Tee aga asendub järsult allapoole suunduva metsarajaga. Jooksen, võimsuse mõttes on laskumise tempo üle 2000m/h, jalad tudisevad - ja järgmine kilomeeter on ajaga 7:40.

Mida värki, nii lendavad kõik mägipojad minust kohe mööda! Lamp täisvõimsusele, vajutan järsul ja kurvilisel laskumisel nii palju kui võimalik, kuid kõigest pingutusest hoolimata jääb 7min/km ikkagi piiriks.

Sama keeruline on see laskumine ka kõigile teistele ja taganttulijad järgi ei jõua. Ootamatult jõuan linna, õnneks on väljas inimesi, kes näitavad tänavanurkadel kuhupoole keerata, kuna märke ei paista. Veel enne viimast sirget jään nõutult peaaegu seisma ja küsin, et kummale poole. Näidatakse vasakule – jaa, seal paistabki 200m kaugusel finiš.

Tõmban finiši külge riputatud suurt gongi, ongi läbi see pidu! Aeg 16:25, lõpetasin täpselt viis minutit enne südaööd, eesmärk täidetud ja koht 21.

Kuna vahe teiste võistlejatega on pikk, saan anda intervjuu, abikaasa tuleb finišikoridori ja teeme lõpupildid.

Olen taas väga väga õnnelik.

Lõpetuseks ka naljakas seik. Finišeerujatele pesemisvõimalust ei ole, kuid läbi Vielha voolab jõgi. Võtan pimeduse kattevarjus riidest lahti ja lähen keset südalinna end pesema. Kõik on hea rahulik, kuni kõrvalasuvas parklas tõmbab üks auto peale täistuled ja nii ma siis seal oma alastuses seisan põlvini vees keset linna ja öist jõge. Mis siis ikka.

Lugu ilmus ka ERR-s

Eesti eliitjooksja Pürenee mägiultral: koletuslikud kivimäed ja põrgukuumus | Varia | ERR

Leivo Sepp

• ITRA (International Trail Running Association) punktiarvestuses Eesti ultrajooksu TOP3 kuuluv eliitjooksja.
• Eesti talvise 101 km pikkuse ultrajooksu Taliharja Vanakuri kahekordne võitja ja Haanja 100 ultrajooksu võitja
• Maailma pikima aerutamisvõistluse (715km) Yukon River Quest võitja koos Andres Kajuga
• 2021.aasta peamine eesmärk on augusti lõpus toimuv 170km UTMB (Ultra Tour Mont Blanc).

UTMB ehk Ultra Tour Mont Blanc

• Maailma kõige populaarsem ultrajooks, 170km ümber Mont Blanci mäe, kus tõusumeetreid on 10 000
• Bränditud ultrajooksude sari maailmas By UTMB, millesse lisaks põhijooksule ümber Mont Blanci kuuluvatel ultrajooksudel Ushuaia by UTMB Argentiinas, Oman by UTMB, Val d`Aran by UTMB Hispaania Püreneedes kus olen ka ise osalenud.
• Val d’Aran by UTMB toimus tänavu esimest korda.

Garmini kell kogub jooksu käigus andmeid mis pärast analüütika rakendamist kuvatakse kasutajale arusaadavate mõõdikutena. Oskuslikult kasutades on nendest mõõdikutest palju abi treeningprotsessis nii arengu kui üle- või alatreenituse seisukohalt.

VO2 max

See number väljendab maksimaalset hapnikutarbimise võimet ja aitab hinnata edenemist ning sobivate eesmärkide seadmist (5km, 10km, poolmaratoni ja maratoni aeg).

VO2 max arvutamise aluseks on väga paljud muutujad nagu kehakaal, pulsisagedus, jooksutempo, temperatuur, kõrgus merepinnast, treeningute sagedus, iseloom, intensiivsus jne. See number muutub aja jooksul, kvaliteetselt treenides tõuseb ja ebaproduktiivselt treenides langeb.

Mis tagab selle numbri suurenemise?

Eelkõige jooksutreeningute vaheldusrikkus ja piisav puhkus. Jooksud peaksid varieeruma ning olema oma iseloomult lühikesed taastavad (5-8km), pikad ja kiirenevad (20-25km), lühikeste lõikudega (lõigud 100-400m), pikkade lõikudega (1-3km), keskmised jooksud (16-18km) jne.

Kui siia lisada ka mõned puhkepäevad siis on üsna kindel, et VO2 max näitaja hakkab tõusma. Peab aga olema kannatlik sest see võtab aega nädalaid ja kuid.

Mis põhjustab selle numbri vähenemise?

Kui üldse jooksmas ei käi, siis on kindel et hakkab vähenema. Kui teha iga päev rahuliku tempoga 10km pikkune jooks siis selle mõju arengule on tagasihoidlik ning VO2 max pigem ei suurene.

Alljärgnev on minu isiklik VO2 max graafik viimase aasta jooksul.

Treeningu efektiivsus

Peale treeningut kuvab kell treeningu efektiivsuse ja mõju. Kuidas aga sellest õigesti aru saada?

Treeningu efektiivsuse ekraanitäis annab peale trenni tagasiside, et kui tugev oli antud treeningu mõju aeroobses kui anaeroobses tsoonis ja millist omadust antud treening kõige rohkem mõjutas. Alljärgnev on treeningute omaduste/mõju loetelu alates kõige intensiivsemast. Kokku seitse omadust on jaotatud kolme erineva treeningtsooni peale.

• Anaeroobse treeningu käigus kasutab organism energiatootmiseks süsivesikuid.
• Sprint
• Anaeroobne võimekus
• Kõrge aeroobse treeningu käigus kasutab organism energiatootmiseks rasvasid ja süsivesikuid.
• VO2max jooksud (lävel ja veidi üle)
• Anaeroobse läve jooks (lävel ja veidi alla)
• Tempojooks
• Aeroobse treeningu käigus kasutab organism energiatootmiseks rasvasid.
• Baasvastupidavus
• Taastavad jooksud

Peale treeningut antav tagasiside jaotub kaheks: aeroobne (+kõrge aeroobne) ja anaeroobne. Number väljendab treeningu efekti ehk kui suur oli mõju antud tsoonis.

Maksimaalne number 5 tähendab seda, et selles tsoonis oli treeningu mõju väga kõrge ja areng tekib peale seda vaid juhul kui järgneb ka piisavalt puhkust. Number 0-1 tähendab seda, et antud tsooni treening praktiliselt ei mõjutanud.

Peale treeningut kuvatav efektiivsuse ja mõju ekraanitäis on parim vahetu tagasiside saamise võimalus kella pealt.

Joonis, kuidas kõik need omadused on kella ekraanil omavahel seotud.

Käesoleval juhul on olnud tegemist jooksuga, mis mõjutas peamiselt VO2 max näitajat ehk siis treening toimus peamiselt laktaadilävel ja veidi üle selle. Kuna see oli ajaliselt pikk, siis on tulemuseks number 5, ehk väga suur koormus.

Kuna aga ka selle jooksu sees olid mõned eriti kiired lõigud siis tekkis ka anaeroobset koormust, kuid peamine efekt oli ikka kõrge aeroobne treening.

Treeningu koormus

Treeningu koormus väljendab numbriliselt antud treeningu mõju organismile. Selle numbri alusel kuvatakse kellal 4-nädalane aruanne, et millistes tsoonides on peamiselt treenitud.

See on väga kasulik, kuna annab ajalises lõikes tagasiside selle kohta, millistes tsoonides on peamiselt treenitud ja kas mõnes tsoonis oleks vaja koormust suurendada või vähendada.

Siin on kolm horisontaalset värvilist tulpa, mis on treeningutsoonid:

• Anaeroobne
• Kõrge aeroobne
• Aeroobne

Iga tsooni juures kuvatakse number, mis iseloomustab seda kui palju antud tsoonis on treenitud. Lisaks kuvatakse punktiirjoonega vahemik kuhu vahele peaks antud tulp mahtuma, et treeningud oleksid piisavalt vaheldusrikkad ja omavahel tasakaalus.

Toodud pildil on näha, et anaeroobse läve treeningud on napilt sobivas vahemikus ja madalat aeroobset baastreeningut on pisut liiga palju.

Treenituse olek

Garmini kell annab hea tagasisidet treenituse hetkeseisust.

Treenituse tasemeid on kokku seitse pluss kaks staatust: Olek puudub ja Peatatud.

Treenituse olek arvutatakse välja vastavalt treeningu intensiivsuse, mahu, VO2 max alusel. Samuti iseloomustavad nooled, kas vorm on tõusvas trendis ja kas koormus on olnud optimaalne.

Hea on ka see, et kell kuvab alati sinna juurde juhise, et kuidas ollakse selle tasemeni jõutud ja mida peaks edasi tegema.

Treeningu koormus ja treenituse oleku põhjal arvutatakse välja optimaalne puhkeaeg. Maksimaalne puhkeaeg mida Garmini kellad pakuvad, on 4 ööpäeva.

Käesolev artikkel annab hea ülevaate kuidas peamiseid numbreid Garmini kellal vaadata ja mida nende põhjal järeldada/otsustada.

Seda, kuidas Garmini soovitusel treenida ja puhata või puhata ja mängida, käsitlen jätkuartiklis.

Kuidas kirjutada maratonist meeldejääv lugu? Eriti veel sellisest, kus tuleb viis tasast Kakumäe ringi joosta?

Kaja annab stardi ning hetkega muutub kogu maailm kitsaks triibuks. Kui enne starti otsin endale asendustegevusi, tõmban sokisääre sirgeks, sätin joogipudeli laual teise kohta, kohendan prille jms pisiasjad mis kõik lükkavad seda rasket ja rutiinset tööd natukenegi edasi, siis nüüd stardiplaksu järel on see kõik unustatud, ees on ainult üks fookus.

Joosta, pingutada, peatusteta, iga sekundi nimel, kolm tundi järjest, ainult tempot loeb.

Garmini spordikell, mu armutu tehiskaaslane, näitab kogu jooksu vältel kolme numbrit ja need on mu elu.

Keskmine, kui kõige suurem ja olulisem number näitab sekundeid kas olen ajast ees või taga. Kui joosta täpselt seatud eesmärgis, püsib see number kogu jooksu vältel nullis. Kui sinna tekib miinusega number, siis olen ajast ees ja plussmärgiga number tähendab ajast taga (jooksen liiga aeglaselt).

Kompan esimesel sirgel optimaalset rütmi millega liikuda. Teada tõde on ju see, et algus kipub kiireks kujunema, kuid kellale pilku heitmata sätin jalgadele hea kadentsi ning sammu pikkuse.

Vähe olen oma elus maratone jooksnud ja suudan praktiliselt neid kõiki detailideni meenutada. Siin samas Kakumäe ringil jooksime kord Kajaga Vana-Aasta maratoni, kuhu tulek käis täpselt nii: “Kaja, kolme päeva pärast toimub Vana-Aasta maraton, ma panen meid kirja” – “Ok, pane”. Olimegi sellised roosad, rohelised, kogenematud spordihuvilised, kelle jaoks see päev oli lihtsalt “ma suudan ka maratoni läbida”. Alustasime kottpimedas ning esimesel ringil oli ühes kohas isegi korraldajate auto rada valgustamas sest seal oli nii pime, et ei näinud isegi mitte näppu suhu pista. Jah, olid sellised ajad Kakumäe ringil. Kontrollaeg on piisav, et igal juhul jõuab lonkides-kõndides-juues-süües finišisse. Peale lõpetamist oleme väsinud, õnnelikud ning kirjutame oma kontole “maraton läbitud”.

Täna aga olen jõudnud Kakumäe ringi kilomeetri pikkusele tagasirgele, kus on tunda head briisi mere pealt. Otse vastu. Vahelduseks on pingutada päris mõnus ning panengi jalgadele pisut rammu juurde, et kenasti tempos püsida. Juba tulebki ringi viimane 3 km pikkune “sirge” tagasi Rocca Al Mare kooli juurde. Jalad võtavad taas kergema käigu ning õige pea trehvangi mõnisada meetrit enne tagasipöörde punkti Kaja, kes mulle kokkulepitult geeli ulatab. 35 grammi on nii väike kogus, et see lipsab märkamatult kõrist alla. Tagasipöördel haaran laualt veepudeli, klunksan mõned lonksud ja heidan pudeli raja kõrvale. Kaja nopib selle ja valmistab kenasti järgmiseks ringiks ette.

Teine ring möödub sama kergelt ja uuesti tagasipöördel kellale pilku heites näen, et olen kahe ringi peale terve minuti ajast ette jooksnud. Annan oma leiust ka Kajale teada: “olen kaks esimest ringi liiga kiirelt teinud aga küll see lõpus ära kulub” – tema vaid: “Pane, pane, ilus samm”. Ja mu karbontallaga Hoka Rocket X lendab edasi.

Edukas maraton joostakse korralikult laotud jooksubaasi arvelt mille üks oluline komponent on pikad ja tõusva tempoga treeningjooksud.

Meenub kuidas läksin kord Kihnu saarele nädalavahetuse pikka trenni tegema. Ütlesin lihtsalt “näe, Kaja, sel nädalavahetusel toimub Kihnu maraton ja mul just pikk treeningjooks plaanis, lähme õige saarele”. Ilm oli päikeseline ning sadamast 3-4 km stardikohta sobis maratonieelseks soojenduseks kenasti. Jõudsin numbri kinnitada kui juba oligi start. Esimesed viis kilomeetrit püsisin peapundis, kuid siis lasin M. Pirksaarel eest ära lipata. Temaga mul asja võistelda pole. Ülejäänud punt aga oli visa ning enne esimese ringi lõppu lasin nad eest ära. Teisele ringile minnes selgus, et olin “võistelnud” poolmaratoni jooksjatega. See pani mind muigama. Teen oma tugeva nädalalõpu treeningjooksu lõpuni ning mõni minut peale kolme tunni ka lõpetan. Õhtuse laevaga tagasi sõites tassin kaasas ilusat esikoha auhinda, Kihnu kaardiga puidust pingikest.

Täna, kolmanda ringi keskel, täitub poolmaraton ajaga 1:23. igaüks oskab seda kahega korrutada ning ennustada lõpuajaks 2:46. Maratonis see kahjuks nii lihtne pole, sest õige maratoni start antakse alles 35km peal. Kuni sinnamaani joostakse nö.”vanade rasvade” pealt. Kes aga viimased 7 km suudab sama tempoga joosta mis esimesed 7km, võib lugeda ennast maratonijooksjaks.

Esimesed neli ringi on kõik möödunud üsna ühtlase tempoga ning varuaeg on kasvanud kahe ja poole minuti peale. Esimesed kaks ringi 30+30 sekundit ning kolmas-neljas ring kumbki 45 sekundit. Täitsa pöörane,vaatasin ennast ja ei uskunud seda pilti. Ootasin kogu aeg mõttes seda kolmekümne viiendat kilomeetrit.

Ja siis see tuli. Täiesti ootamatult, nagu noaga lõigatult. Esiteks tundsin vasakus sääres väikest torget. Kompasin mõttes mõlemad jalalihased otsast otsani läbi ning leidsin, et ilmselt võin selle tähelepanuta jätta. Igakord aga lihastega nii kergelt ei lähe.

Aastaid tagasi Amsterdami maratonil oli eesmärk hea tulemus teha. Kuid seal juhtus see, et 35km peal võttis säärelihas juhtimise enda kätte ning mäletan hästi kuidas ma terve kilomeetri sisuliselt kõndisin. Võtsin joogilaualt mitu topsi vett ja geeli ning lihtsalt kõndisin. Meenub see kui valus oli vaadata tohutuid rahvamasse kes minust paremalt ja vasakult mööda jooksid. Ja mina lihtsalt kõnnin. Vaikselt-vaikselt hakkasin siis jalga uuesti jooksma meelitama, alguses veidi longates kuid siis ikka enam ja enam hoogu sisse saades suutsin viimased kilomeetrid ka joosta. Olümpiastaadionile keerates jooksid suurel kellal veel numbrid mis algasid kahega ning viimane pingutus staadioniringil andis ka mulle aja alla kolme tunni.

Täna, keeran taas tagumisele sirgele, jalad on korras, kuid tuul on tõusnud. Esimeste ringide vastutuul on asendunud päris valju seinaga millele tuli otse vastu söösta. Alumine number kellal näitab hetke pulssi, see on tõusnud 168-169 peale. See on paar lööki alla minu laktaadiläve seega niisuguses tsoonis suudan vaid lühikest aega joosta.

Lõpuni on neli kilomeetrit. Vastutuules pingutamine pole lihtne, nüüd on käes aeg kus jalgade asemel tuleb pea tööle panna.

Starti toob füüsiline võimekus, kuid eduka finiši tagab mentaalne tugevus.

Teine pilk kellale, ülemine number näitab hetke kilomeetri tempot. Number on vajunud nelja peale. See tähendab juba automaatselt tempot alla 4 min/km. Vajutan peale, surun, hoian pinget, sellised rasked olud peaks ju mulle meeldima, jäänud on 500m kohani kus saan küljetuulde. Loodan seal hingamise tagasi saada. Seniks aga tuleb oma mõte selge hoida.

Sain lõpuks küljetuulde, kuid hingamist tagasi ei saanudki. Lõpuni on 3km. Panen sisse tagavarakäigu kuid mitte selleks, et kiiremini joosta vaid lihtsalt olemasoleva hoidmiseks. See on nagu bussi kuues käik millel jõudu pole, aga sirgel suudab kiirust hoida.

Viimase ringi suudan kõigele vaatamata teha 10 sekundit eesmärgist kiiremini ja kell, mu tehniline kaaslane, ei pidanud kogu maratoni vältel hakkama numbreid minu kahjuks lugema.

Lõpetasin, olen väga-väga õnnelik kuna jooksin just oma elu kõige kiirema maratoni ajaga 2:46. Üksi, Ilma jänesteta. Keskmine tempo 3:56 min/km. Ületasin enda jaoks maagilise 4 min/km piiri, siit edasi saab ainult lihtsamaks minna. 17. aprill 2021

Vanus, 49 aastat, pole kaugeltki piir. Ma elan teadmisega, et minu paremad maratoni ajad on jätkuvalt alles tulemas.

Kas ja mille poolest on suurema ekraaniga Garmini Fenix 6X Pro Solar parem võrreldes FR945-ga?

Tegin võrdleva analüüsi Garmini super kerge ja funktsionaalse kella FR945 ja tippmudeli Fenix 6X Pro Solar põhjal. Info esitus on ilmselgelt kallutatud Fenix 6 poole.

Nende kellade funktsionaalsus on pealtnäha sama, kuid erinevused tulevad välja nüanssides ning sõltuvalt inimese vajadustest osutuvad need tavaliselt määravaks.

Peamised erinevused nende kellade vahel on seotud

• aku kestuse ja
• kaardi navigeerimisega.

Muudest omadustest tasub ära märkimist Fenixi kiirem protsessor, mis avaldub eelkõige kaartide kasutamiskiiruses võrreldes FR945-ga. Teiseks võimaldab Fenixi suurem mälumaht kella rohkem kaarte laadida.

Aku kestus

Siin pole pikka juttu, laias laastus 945 aku kestuse mõõtühik on tund ja Fenix6 Solari aku mõõtühik on päev. Fenixi juures olev Solar tähendab, et selle kella klaas on päikesepaneel ning kell kasutab õues olles ka päikeseenergiat.

Kõige parema ülevaate annab siiski kokkuvõtlik tabel.

NB! Ametlikud numbrid on ideaalnumbrid ja tegelikkuses võib arvestada 20% väiksemaga. Miks nii? Aga nimelt iga kord nuppu vajutades ja kilomeetri vaheaega kuvades süttib ekraani valgustus, see kulutab omakorda akut. Trail runningu ajal kasutan ka kaardivaadet ning see kasutab kohe jõudsalt akut. Näiteks 945 puhul võin oma praktikast öelda, et puhtalt kaardivaates joostes kestab kella aku 10-12h.

Seega ideaaljuhul saaks 945-ga läbida UTMB võistluse, kuid liiga kindel ei tasu olla. Seevast Fenix 6-ga võib rahulikult igasuguse tempoga UTMB-le minna ilma et peaks vahepeal kella laadima.

Jätkuvalt ei soovita ma kasutada Ultratrac mode’i, kuna see annab väga halva kogemuse.

Expedition mode

Eraldi tasub äramärkimist Fenix 6-e Expedition mode. Selle käigus lülitab kell GPS-i sisse vaid kord tunnis (valikus on 15min - 90min) et GPS koodinaadid kätte saada ja peale päikeseloojangut näitab lihtsalt kellaaega. Ekspedition mode käimapanekul on vaikimisi ekraanivaade kellaaeg ning terve ekspeditsiooni vältel pole tarvis mõelda sellele kas kell (trackimine/GPS) on käima pandud või mitte. Kell käib kogu aeg ning salvestab tracki kaheksa nädalat ilma vahepealse laadimiseta.

Expedition mode’s on kellal kolm ekraani: kellaaeg, distants ja kaart.

Kaardid ja navigeerimine

Ekraani suuruse erinevus on selgelt 6X Polari kasuks.

• FR945 ekraan 30,4 mm ja 240x240 pixelit, kella kaal 52g (rihmaga).
• Fenix 6X Pro ekraan 35,56 mm ja 280x280 pixelit. kella kaal 82g (rihmaga).

Tundub et mõned millimeetrid siit ja sealt, kuid tulemuseks on silmaga haaratavalt suur vahe ja Fenix 6X Pro ekraanile mahub “rohkem kaarti” peale.

Teine oluline erinevus seisneb Fenix 6X olevates kaartide visualisatsioonides (Map theme). See võimaldab vastavalt oludele valida samast kaardist teistsuguse vaate, näiteks Marine, mis toob selgelt esile veekogud ja ülejäänud info muutub ebaoluliseks. Teise näitena Dark Mode, mida on hea kasutada pimedal ajal, sest siis joonistuvad kaardil kontrastid paremini välja lihtsustades sellega navigeerimist.

Alljärgnevalt siis Fenix 6X Pro Solar pildid kõikidest visualisatsioonidest. Lihtsuse mõttes kasutasin vaid kahte kaarti, Garmini enda ja OFM full kaart.

Garmini kelladesse sobivate OSM (OpenStreetMap) kaartide test on siin: http://leivo.ekstreem.ee/post/Garmini-kellade-tasuta-kaardivalik

Selleks et pildid oleksid võrreldavad FR945 kella kaartide testiga on kaardifragmendid täpselt samadest kohtadest: Eesti, Munamäe jalam ning Alpid, Les Houches küla lähedane piirkond.

Kaardiosa kokkuvõte

Suuremal ekraanil tuleb üha selgemalt esile Garmini enda kaardi paremus näiteks OFM kaardi ees. Eriti heaks teeb Garmini enda kaardi kasutamise ka High Contrast theme, kuna see muudab metsa valgeks ning tulemuseks on ainult teedevõrgustikuga väga kenasti loetav kaart.

Kui aga tarvis rohkem maastiku lugeda siis tasub ümber lülitada OFM kaardile, kuna see sisaldab ka kõrgusjooni ja hulgaliselt lisadetaile.

Minu vajadused kella funktsioonide osas tänu ultraspordile ja trail runningule on seotud pika akukestusega ning hea navigatsioonivõimekusega. Sellest lähtuvalt on Fenix 6X Pro Solar see valik, millega mind edaspidi ringi iikumas näeb.

Eesti, Munamäe jalam

Alpid, Les Houches küla lähedal