Goodrich Pinnacle 5.9 – teine osa, 4 pitchi

Kuna eelmise päeva sooritusega me rahule ei jäänud siis võtsime hommikul oma haulbagi ning asusime taas samade kaljude poole teele.

Esimene osa: Goodrich Pinnacle 5.9 ja kaks kukkumist kaljudel
Marsruut supertopos: http://www.supertopo.com/rockclimbing/route.html?r=yoglgood

Kuna tee oli selge ning vajaminev varustus samamoodi siis saime päris nobedalt kaljule. Mul oli olemas selge teadmine millistest camalotidest oma rack koostada ning lisaks on vaja kaasa võtta konksud.

Vaade 4. jaamast alla
Goodrich Pinnacle - vaade 4. jaamast alla

Otsustasin racki tegemisel, et lähen marsruudile ainult vööga ning ülemise otsa (spetsiifiline varustuse rack) jätan maha.

Pitch 1-2-3

Kui vahed oleks jaamade vahel veidi lühemad olnud, oleksime mõne jaama vahele jätnud ja otse läinud, kuid 60m köiega seda teha ei saanud.

Igal pitchil kasutasin vaid kahte julgestuspunkti kuna rada oli tuttav ja tundsin ennast päris kindlalt. Endalegi väikeseks imestuseks läbisin ka kolmanda 5.7 pitchi vaid kahe camalotiga. Kumbki siis 10m vahega.
Ühesõnaga, kergel moel olime jõudnud taas kolmandasse jaama.

Pitch 4

Tegemist suhteliselt pika vahemaaga kahe jaama vahel – peaaegu 50 meetrit. Etteruttavalt võin öelda, et kogu selle pitchi peale oli võimalik panna vaid 5 julgestuspunkti.

Esimesed kolm punkti olid teada.

Kõigepealt jaamast otse üles mööda pragu vasakule – punkt, edasi oli praos üks ülikõvasti kinni jäänud klemm – teine punkt ja seejärel prao lõpupoole seal kikivarvukile tõustes kolmas punkt mis seisnes poldis ja ankruklemmis. See oli tee, mida ma läbisin samuti juba kolmandat korda.

Liigun mööda seina paremale ja üles kuni näen taas 1,5 meetri kaugusel seda arvatavat pragu. Kasutan konkse (hooking) ning ühel hetkel jõuangi kätt lõpuni välja sirutades näpud prao taha ajama. Tõmban enda keha mööda siledat kaljut edasi kuni ulatun ka teise käega praoni ning seejärel saan juba upitada ennast kõrgemale, et jalad kui kõige toekam ronimisevahend leiaksid endale stabiilse punkti.

Olin lootnud, et panen kohe praoni jõudes järgmise punkti – kuid võta näpust, see pragu ei läinud selles kohas kalju sisse vaid oli nö ainult pinnapealne. Liikusin mööda pragu 1,5 meetrit ülespoole ning leidsin koha ühele camalotile. Tegemist oli päris väikese kohaga kuhu midagi kinnitada. Kuna koht oli suhteliselt ebamäärane siis ma sain alles kolmanda TCU-ga (TCU #2) enamvähem rahuldava tulemuse. Ma ei ütle hea, kuna päris kukkumisele see ilmselt vastu poleks pidanud. See oli nö bodyweight punkt, mis väljendab antud punkti tugevust – minu kehakaalu ja natuke enam peab vastu (võin vabalt rippuda), kuid kukkumise korral tuleks suure tõenäosusega lahti.

Goodrich Pinnacle - rajalSeega pidin olema edasironimisel jätkuvalt osav. Suunasin pilgu üles kuid ei näinud märkigi kohast kus jaam võiks asuda – pool köit sai Kaja poolt hüütu põhjal mõned meetrid tagasi läbi. Teadsin et marsruut peab minema suhteliselt sirgjooneliselt üles. Kuidas seda aga sellise kalju peal saavutada kus puuduvad täielikult julgestuspunktide panemiseks kohad ?

Silmitsesin kaljut ning edasi liikusimine oli päris aeglane, iga samm vajas kindlust. Kasutasin konksude abi kuid oli kohti kus leidsin et konksudest paremini töötab isegi lapikult kalju vastu pandud käsi.

Mulle tundus et mõnes kohas hoidis kalju minu käest kinni, kuna seda varianti et mina kaljust kinni hoian, seal polnud. Ilmselt seisnes see fenomenaalsus selles, et konks võib kergelt lahti hüpata aga käsi – eriti kui sellele veel keharaskust rakendada – lihtsalt ei libise kalju peal.

Nõnda liikudes jõudsin muudkui kõrgemale, kuni avastasin ennast ühe väikese prao pealt kuhu sain selle köietäie viimase julgestuspunkti panna. Siin nägin lõpuks ka järgmise jaama asukohta – 8m minust vertikaalselt üles ja veidi vasakule. Silman ka enne jaama olevat kaljupragu, kuhu saaksin veel ühe punkti kinnitada.

Jõudsin praoni ning hakkasin paigutama sinna mõõdu poolest sobilikku #3 TCU camaloti. Enne julgestuspunkti lõplikuks kuulutamist ma alati kontrollin selle mõne järsema tõmbega üle.  Kontrollimisel liiguvad camaloti aktiivklemmid teineteisest eemale, ehk siis jõu rakendumisel suunatakse see kahele poole kaljupragu.

Pilt mis mulle camaloti koormates avanes, oli veidi õõvastav – nimelt terve suur kaljutahvel liikus edasi-tagasi.

Mingi jama !

Juuresoleval pildil on näha 4. jaamast vasakul allpool pragu, koht kuhu ma camaloti ei pannud kuna terve see plaat ohtlikult liikus.
Goodrich Pinnacle - liikuv kaljuplaat

Uurisin seda kaljuplaati nii palju kui õnnestus ning tuvastasin, et vähe suuremal koormamisel (eriti just kukkumisel) võib tõesti camalot teha palju pahandust. Esiteks – mina kukun, teiseks – camalot tuleb lahti ja ma kukun edasi ning kolmandaks – see kaljuplaat raksatab lahti ning kukub tagatipuks mulle ja/või edasi alumisse jaama.

Olles selle riski ära hinnanud, võtsin vastu otsuse et sinna ma julgestust ei pane. Küll aga paistis see plaat piisavalt tugev kui seda koormata ülevalt alla, ehk mitte kaljuga ristisuunal nagu seda tegi camalot. Pidas vastu ja sain selle abil edasi ning mõne meetri pärast oligi jaam käeulatuses.

Peale enesejulgestust esimese asjana sussid jalast, kuna viimane pitch oli päris pingeline ja väsitav ka jalgadele olnud. Valmistasin jaama julgestamiseks ning Kaja hakkas üles tulema.

Goodrich Pinnacle - 4. jaamas

Esimene 20m oli see prao abil ronimine ning peale seda ülejäänud 30m oli sisuliselt lage kalju mõnede õnarustega. Paar kohta olid konkreetselt nii keerulised, et palusin Kajal võtta lihtsalt köiest ja ennast selle abil ülespoole vinnata. Kuniks ta jälle jalgadele toetuspunkti leidis, sain köie läbi julgestuse sisse sebida. Oli näha, et ka ülaltjulgestusega oli selle seina läbimine päris keeruline.

Tuul – tuul – tuul !

Juba minu ronimise ajal leidsin ennast situatsioonides, kus mööda kaljut vuhisev tuul oli nii kohutavalt tugev, et mul oli selge kartus kaljult allapühkimise osas. Tuulehoogude ajal ma lamandusin täie kehaga kalju vastu – särki mul seljas polnud, seega higine kõht oli samuti oluline element mis takistas mind ära lendamast.

Tuul oli selgelt üks asjaolu, miks mul selle pitchi läbimine kaua aega võttis.

Jaam 4.

Olime lõpuks Kajaga koos jaamas. Puhkasime, sõime-jõime, sebisime köied üles ja uurisime järgmise pitchi topot.
Goodrich Pinnacle - 4. jaam

Eriti mugav jaam see polnud, asudes puhtal kujul seina peal – väike nurk ikka selles kohas kaljul oli, seega kui Kaja näiteks pikali heitis siis tänu piisava pikkusega enesejulgestusotsale ta alla libisema ei hakanud.
Goodrich Pinnacle - Kaja puhkab 4. jaamas

Uurides järgmise pitchi marsruuti, sai selgeks, et kalju jätkub samasugusena ning julgestuspunkte sisuliselt pole. Tunnetasime mõlemad seda tohutut tuult mis kõrgemale jõudes järjest metsikumaks muutus ning ma tegin otsuse, et sellise tuule ning ilma julgestuspunktideta mina sellel seinal edasi ei soovi liikuda.

Ka kaljudel peab ilus olema:
Goodrich Pinnacle - 4. jaamas - Kaja makeup

Valmistusime alla sõitma.

Viskasin köied alla, kuid tuul oli nii vali, et viis need hetkega peaaegu 90 kraadise nurga all kuskile täiesti mõttetusse kohta. Jõudes kolmandasse jaama, hoidsin seal köieotsi kinni et Kajal laskumine vähe mugavamalt sujuks.

Maapinnale jõudes olime oma selle päeva saavutusega väga rahul ning kuhjaga ära teeninud haulbagis ootavad võileivad.
Enne seda aga tegime õppesamme kaljudel, ehk proovisime kui hea on susside pidamine ja kui kaldus pinnal võib nendega veel muretult liikuda. Tulemus oli huvitav – pea 75-80 kraadise nurga all oleval seinal sai liikuda veel ilma käte abita. Pidamine oli sama hea kui talvel kassidega mööda jääd kõndides.

Lisa kommentaar

Loading