Selle aasta esimesel uisumaratonil süvenes minus teadmine, et on olemas isesõitvad uisud.
Millest muidu siis nii nõrk koht vanade uiskudega Lillepi uisumaratonil - ajaga 1:35 jõuab vaid viimasesse kolmandikku.
Esmaspäeva õhtul oli uisutrenn plaanis Sakus-Kurtna vahel ning tõestuseks mulle endale, et on jah isesõitvad uisud olemas.
Piisas vaid sellest, et seisin uiskude peal, kui need panid ise jalad liikuma ja tõstsid kogu aeg tempot.
Rajal ei saanud ma teiste tuules sõita, uisud tahtsid kogu aeg mööda minna. Ootasin siis meie kiireimat uisutajat Tanelit järgi, ta võttis mulle tuulde ja küsimuse “kas võib juurde panna” peale vastas Tanel, et “ma sõidan niigi maksimumiga, pane kui tahad”. Piisas mul vaid sentimeeter madalamale vajuda ja paar rahulikku pikka tõuget teha kui polnud enam kedagi tuules.
Pean vist sõpradega sõitma minnes ikka vanad 100-sed uisud võtma.
Esimesel sõidul olin vanast harjumusest paelad liiga tugevalt kinni tõmmanud ühel uisul ja siis tekkis jalatallale peale ca 1h uisutamist „ärasuremise“ tunne.
Muus osas olen saanud just selle mida ma ootasin carbon-saapalt ja vingetelt ratastelt. Iga liigutus mida ma jalaga teen, kantakse üle ratastele ja läbi selle edasiviivaks jõuks.
Minu esialgne soov oli osta Bonti Z-d, mis on imeilusad valget värvi carbon-saapad, kuid parema jala saabas oli väga tuntavalt ühe kondi peal, mistõttu pidin valima veidi nõrgema - Apache-mudeli. Olulisem on see, et saabas ideaalselt istuks.
Uisu kooslus: Apache saapad, S-frame7, G4 110 rattad, Jesa Swiss laagrid.
Juhendis on öeldud, et need uisud ei ole hüppamiseks, treppidel ja eskalaatoritel sõitmiseks ning samuti pole need ette nähtud üle autode hüppamiseks.