Paar suusasporditeemalist mõtet.
Kuidas emad oma lapsi suusaradadel õpetavad.
Ema saabub just oma lapsega suusaraja äärde ning lausub siis õpetlikud sõnad: “ära nende triipude peale astu, muidu rikud suusaraja ära”…
Teine ema jällegi õpetab oma last suuskadega mäest üles minema: “aja varbad laiali, nii on lihtsam minna”…
Tuletasin siis meelde, kuidas mina oma lapsi õpetasin – peamise raskuse valmistavad kolm asja. Kuidas mäest üles saada, kuidas suusarajaga mäest alla lasta ja kuidas ilma suusarajata mäest alla lasta.
1. Mäest üles saamise osas õpetasin lapsi: “tee suurt V-tähte siis ei libise tagasi ja saad mäest üles”. Seda, milline V-täht välja näeb, teadis laps muidugi enne suusatama tulekut.
2. Mäest allatulek ilma suusarajata. “tee suurt A-tähte, mida suurema/laiema A-tähe teed, seda väiksema hooga saad mäest alla”.
3. Mäest allatulek suusarajal. NB! siinkohal õpetab enamik inimesi oma lapsi, et “lase kükakil mäest alla”. See on minu melest täiesti vale, kuna kükkasend viib keharaskuse taha ning kukkumine on garanteeritud suhteliselt suure tõenäosusega. Samas need inimesed, kes niimoodi õpetavad, ütlevadki enda vabanduseks, et “siis on madalam kukkuda ja laps saab vähem haiget”.
Muidugi on see õige, et siis saab vähem haiget kuna on madalam kukkuda, kuid õpetades last sellises asendis laskuma on vastutustundetu, kuna see õpetab last kukkuma, mitte sõites alal tulema.
Õige on õpetada järgmisel moel “lase ülakeha ette kummargile ning aja pepu upakile”. See pepu upakile, ehk taha püsti on on siinjuures kõige tähtsam nüanss millest saab samuti iga laps aru. Selle asendiga saavutab laps tasakaalu ning tuleb suure tõenäosusega ilusti mäest alla. Ta kontrollib alateadlikult oma keha raskuskeset. Seega, õpetage oma lapsi “pepu upakil” mäest alla laskuma.
Siiski, vanemad tegijad tulevad mõnikord peaaegu kükkis alla, seega asend on teatud situatsioonide täiesti õige, kuid lapsele suusalaskumise õpetamiseks kükiasend ei sobi.