Juba mitu päeva oli meie kass kuidagi imelik. Istus liikumatult tundide kaupa köögis ning ei liigutanud oimugi.
Ainult passis täiesti mõttetult üht nurka.
Kord siin, kord seal ning temast mööduvatest inimestest ta välja ei teinud.
Ta oli ilmselgelt JAHIL!!!
Kogu tema keha liikumatus väljendas ülimat tähelepanu ning kõrvad olid maksimaalselt kikkis, vaid vahetevahel liikusid nagu lokaatorid, et paremini mingeid ainult talle kuuldaolevaid helisid tajuda.
Me arvasime, et seal on mõni ämblik, kuna meie kass on ennast tõestanud suurepärase ämblike varitsejana ning nende hilisema ärasööjana. See muide on täitsa tore, kuna mulle meeldib selline looduslik ja loomulik viis vabanemaks korterisisestest niidikeerutajatest.
Ämblikega käib tavaliselt asi kähku, seekord aga passis meie Nirr ikka tundide viisi ühes asendis.
Ja täna lõpuks kroonis tema tegevust edu. Ilmselt tema selle talvine suursündmus kodanik HIIR.
Nüüd oli mõneks ajaks lõbu, ta küll püüdis nii hellalt seda hiirekest hoida kui veel võimalik aga tunnikese möödudes ei piiksunud ega liigutanud tema kallis mänguasi enam mitte. No kes see jõuakski, kui sind suure kaarega üle toa heidetakse ja nii mitu korda järjest.
Sellele järgnes loomulikult auväärne pidusöök keset elutoa põrandat.
Lapsed arvasid, et nemad nüüd mõnda aega Nirrile musi ei tee.
Loom omas elemendis on tõeline kunst.