Tööülesanne
Kuidas ma sel päeval ennast tundsin kui pidin minema presidendi juurde ning koondamistest rääkima?
Enne seda aga kutsus Priit (kes oli mingil põhjusel EMT-i IT juht) mind oma kabinetti vestlusele. See oli normaalne, aeg-ajalt ikka kutsub ülemus enda juurde ning räägitakse mingite süsteemide arendamisest vms. teemadel.
Seekord aga selgus, et teemaks koondamised mida teeb president (EV president Ilves). Teadsin juba kuskil ajusopis, et Toomas-Hendrik on varemgi inimesi koondanud, kuid polnud eriti sellele keskendunud. Teadsin ka seda, et tavaliselt käis talle keegi soovitusi selles osas andmas.
Priiduga vesteldes selgitas ta mulle, et kuna tema on IT-juht ja kannab seetõttu relva, ei tohi tema oma staatusest tulenevalt ise presidendi juurde minna. Sest relvastatud inimesed ei tohi presidendi juurde ilmuda. Mina seevastu olen IT konsultant/projektijuht ja ei kanna relva – seega pean mina presidendi juurde vastuvõtule minema ja rääkima keda koondada.
Ma avaldasin kahtlust, et ma oleks siis pidanud sel päeval ülikonna selga panema aga Priit arvas, et sobib Microsofti sinivärvi ja valge logoga triiksärk hästi. Ok, see oligi kogu juhis mis ma sain.
Vastuvõtule
Presidendi kabinet asus 21. koolis, poolenisti keldrikorrusel. Teate seal kohas, kus vanasti oli ujula ning enne seda valvelaud. Ehk siis maja oli nagu 25 aastat tagasi. Läksin sinna alla ja valvelaua juures istus üks vanem daam, potsatasin teisele poole lauda vabale toolile. Kuna presidendi kabinetti avanes suur aken oli kogu seestoimuv kenasti näha. President istus seal vägagi vabas vormis ning lobises ühe inimesega keda kunagi hüüti “kirjaklambriks”. Nad olid väga elavad ja ei teinud väljagi, et teisel pool klaasi keegi järjekorda tuli.
Paari minuti pärast küsis see daam, et kas ma olen presidendi juurde – noogutasin. Ta teatas, et pole mõtet oodata, nad võivad seal sees lõpmatuseni rääkida ja krabas seepeale ukse lahti ja koputas kõva rusikaga vastu uksepiita ning teatas presidendile et “teie juurde tuldi”.
President
Astusin kabinetti, kus president oli oma jalad mugavalt teisele toolile asetanud ning tema olekust mõistsin, et minu riietus oli igati sobilik nagu Priit oli öelnud.
Ütlesin “tervist härra president” ja istusin tema vastu toolile. Ta tervitas vastu ning jäi ootavalt mulle otsa vaatama, see oli hetk kus ma adusin, et ma oleks pidanud oma kõne alguse korralikumalt läbi mõtlema. Otsisin pingsalt sõnu stiilis “teate, ma tulin teile koondamistest rääkima” või “teil on ülesanne jälle koondada inimesi”. Need aga ei tundunud eriti head alustuseks ning siis küsisingi “kas te teate milline on teie rahavoog ja millises divisjonis on kasum per inimene kõige parem, ehk kus töötavad inimesed kõige efektiivsemalt?”.
President hakkas selle üle mõtisklema ja mina sain samal ajal aru, et mul on oodata ametikõrgendust. Seda polnud ta veel välja öelnud, kuid sisimas mõistsin, et president on piisavalt tark pakkumaks mulle sellise jutu peale ametikõrgendust.
Arutlesime erinevatel teemadel edasi – nii euroopa struktuurfondide rahad, karihiirte kaitsmine jms.
Ja nende mõtetega väljusin oma unenäomaailmast…