Kõik algas sellest kui ma hommikul olin auto ära parkinud, et siis 5min kliendi juurde jalutada. Ja minus ärkas nõrguke, kellel hakkasid näpud külmetama ning ma püüdsin pingsalt mõelda mingit objektiivset põhjust iseendale, et õhtul ei peaks välja jooksma minema.
Ei mõelnudki välja – aga lahendus tuli iseenesest. Peale tööd jäin lihtsalt kodus magama ning ärkasin alles selle peale kui õhtul Kreete helistab “issi, meil läheb täna trennis natuke kauem”.
Ja mina magan.
Eile aga oli enesetunne nii hea, et 20km jooksuots ning peale seda 50min ratast tuli suisa iseenesest.