Kui äkitselt karjatas üks naisterahvas köögis:
"Mina ei teinud midagi, ma ainult keerasin kraani lahti ja siis see kõik hakkas - appi, appi !!!"
Samal hetkel kui ta seal karjus, paiskus kraanikausi alune kapiuks lahti ning sealt sõna otseses mõttes purskas vett välja.
Mõned päevad tagasi olime just arutanud, et ühe nõupidamise ruumi asemele võiks mullivanni teha ja seal siis klientidega sulistada... Nüüd oli see käes.
Mina ja Kalev olime kõige lähemal - niisiis - jooksime kööki.
Purskab - ja mitte vähe. Pilk kapi sisse - selge, mingi veefilter on kraani all läbi hakanud ajama. Heitsin pintsaku eemale diivanile ning üritasin seda tagasi kinni keerata. Võibolla ainult natuke hullemaks läks :-)
Põrandal veehulk muudkui kasvas, juba hakkas üle kingatalla tulema. Ühtegi kraani ka seal kapis ei paista. Tulime heale ideele hakata vett ämbritega püüdma.
Võtsime Kaleviga kumbki endale ühe prügiämbri ja püüdsime sellega purskavat vett ja valasime kordamööda kraanikaussi. Loomulikult jooksis kogu kontor kohale meie vägiteguseid seal vastses mullivannis vaatama. Soovitasime neil vahtimise asemel majahaldajale helistada, kes võiks seal meie asemel vett püüda.
Enne kui vesi lõplikult kinni saadi, ujus köök ikka juba päris kõvasti. Meie Kaleviga olime üleni märjad ning naised hakkasid kolmandasse ämbrisse mingite käterättidega põrandalat vett kühveldama.
Igati tore ja ekstreemne kontoritöö !