Aidu Xdream: pingutust igale maitsele

Väga hea piirkond võistluse pidamiseks.

Millega meie tiim eristus teistest?

Esiteks: me olime ainukesed kes said üldarvestuses 9. koha.

Teiseks: Kanuuetapil ei teinud me ühtegi ujumist, kuid seevastu saime üsna palju kanuuga sõita, mis oli hea – sest me käsitlesime seda ikkagi kanuuetapina.

Kolmandaks: kõik tiimid kes jäid meie seljataha – sorry, meil oli kiire kuna Tiit pidi jõudma kella 7-ks teatrisse.

Neljandaks: kõige suurem üllatus enne võistlust, kui läksin korraldajatelt küsima kuhu uisud paigutada, selgus et seekord uisku polegi Naeratus

Viiendaks: Mäluorienteerumises võtsime ühe korraliku mäe kaks korda – kas keegi suutis seda korrata?

Kuuendaks: Me olime ainuke tiim mille liikmed olid Leivo, Erki, Tiit

image

Võistlus toimus 31.mai 2014 Aidu piirkonnas.

Üks mees aga palju meenutada. Andres Minn

Andres Minn. Seenior. …11.05.2013


2006 Leedu, 36h võistlus

Kuna kõikide Eesti tiimide liikumistempo oli ühtlaselt tugev, siis tõenäosus metsas ühe ja sama ämblikuvõrgu juures kohtuda oli suur.

Pildil kaks Andrest: Andres Pae ja paremal Andres Minn.

36h Leedumaal, Andres Pae, Andres Minn


2007 Poola, Winter Bergson Challenge

2006 aasta detsembris sain kõne tundmatult numbrilt ja mees kes helistas, oli väga konkreetse jutuga “Tere, mina olen Andres Minn. Tule minuga veebruaris Poola võistlema ühele raskeimale seiklusspordi võistlusele Winter Bergson Challenge”.

Vasakult: Pilvi-Heli Vettik, Leivo Sepp, Andres Minn.

Winter Bergson Challenge


2007 Poola, Adventure Racing Poland Championship (80h)

Juba talvel leppisime kokku, et sügisel läheme koos uuesti Poola meistrivõistlustele. Tegemist oli sooja aja võistlusega ja piltidel on näha kuidas peab puhata oskama.

Parempoolsel pildil oleme teisel öösel jõudnud üles mägedesse ning “lõunatame” lihtsalt keset maanteed.

Andres Minn, Adventure Racing Poland ChampionshipAndres Minn, Adventure Racing Poland Championship

Alati oli Minn see, kes ei andnud kunagi tempos alla, oli see trekking mägedes või rattasõit mööda raudteed.

Andres Minn, Adventure Racing Poland ChampionshipAndres Minn, Adventure Racing Poland Championship

Isetehtud kummirõngastega ujuvvahendiga üle järve sõudmine.

Vasakult: Leivo Sepp, Andres Minn, Pilvi-Heli Vettik, Margus Marrandi.

Leivo Sepp, Andres Minn, Pilvi-Heli Vettik, Margus Marrandi. Adventure Racing Poland Championship


2008 veebruar. Winter Bergson Challenge (100h)

Ka järgmisel väga rakel seiklusspordivõistlusel olime samas tiimis.

Mees tundis ennast ilmselgelt hästi kui vähemalt mõlemas käes oli üks Alexander või tema teine lemmik – suusad.

Andres Minn, Winter Bergson ChallengeAndres Minn, Winter Bergson Challenge

Võistluse lõpetamiselt pilt, vasakult: Leivo Sepp, Andres Minn, Pilvi-Heli Vettik, Margus Marrandi.

Leivo Sepp, Andres Minn, Pilvi-Heli Vettik, Margus Marrandi Winter Bergson Challenge


2008, Heiti ja Leivo ühissünnipäev 4. märts

See pilt iseloomustab kuidas tuleb igas olukorras ennast hästi tunda. Andres Minn kanuu ninas ei lase ennast segada mõladest ega ka vees hulpivatest jääpankadest.

Andres Minn kanuu ninas


2009 detsember, Peraküla. Seiklusspordi MM-I hooaja lõpetamine

Selle kohta kirjtuas Kaja hea jutu http://kaja.ekstreem.ee/post/2009/12/20/Seiklussportlased-metsas.aspx

Andres Minn, Peraküla


2009 märts. Olümpia hotell, 24. korruse saunas

leivo2


2009, Taagepera Loss, Kaja ja Leivo pulmad

Vähesed on näinud Minni teistsuguste riietega kui need millega seiklusspordi võistlustel käiakse.

Siin paar pilti kus Andres Minn on lipsu ja pintsakuga ning tantsuplatsil.

Andres Minn ja Leivo SeppKaja Sepp ja Andres Minn

Andres Minn oli ka see mees, kes omandas endale pulmas Kaja sahtlisse kirjutatud romaani käsikirja originaali. Ja muidugi oli ta alati valmis tooli peale ronima, et oma lemmikjoogist laulda.

Andres MinnAndres Minn, õllepruulija


Ülaltoodu on vaid üks väike killuke selle mehe tegemistest. Tema omapärane huumor ja meelekindlus jäävad pikalt meile paljudele eeskujuks.

Andres Minn

Ja mitte kunagi poleks Minn tahtnud et pärast tema aega sõbrad masenduses ja nutuvõru suu ümber oleks.

Ta oli nagu tema koer, kellesse ta ülimalt kiindunud oli. Pool aastat peale koera surma rääkisin talle paar head lugu tema koerast, kuidas ta meid auto tagaistmel jooksuootuses täis ilastas jms toredat. Selle peale ta ütleski, “tead ma vihkan neid kes mulle kaasa tunnevad, ma tahan et mind ja minu koera mäletataks kui tegijat, just nii nagu sa mu koerast praegu rääkisid”.

Seepärast ühinengi positiivselt Kaja mõttega, et “pane siis sealpool õlled külma”.

http://kaja.ekstreem.ee/post/2013/05/13/Minn-Igaveseks.aspx

Xdream IV Kiviõlis ja I koht

Kiviõlis toimunud viimane Xdream oli kiire ning pidevalt oli vaja “anda”.

Kõige kõrgemal poodiumiastmel tiim Spordielamused.ee ning meeskond vasakult lugedes Heiti Hallikma, Elo Saue ja Leivo Sepp.

Xdream Kiviõlis poodiumil

Üldarvestuses tulime suurepärasele 5. kohale.

48 tundi seiklussporti–Extar 48h

Eesti kõige pikem ja raskem seiklusspordivõistlus Extar 48h mis kestabki täpselt 48 tundi.

Seekord tiimiga Esto ning tiimikoosseisus:

  • Toomas Marrandi
  • Elo Saue
  • Leivo Sepp

Sinna hulka mahub siis jooks, rulluisutamine, ratas, kanuu, köieülesanded, ujumine, saun, magamine, söömine.

image

Tulemused: http://www.xtsport.ee/Results/extar/esialgsed%20tulemused.htm 

Segavõistkondade hulgast tulime tugevalt 2. kohale, 1. koht oli meist eespool 6 minuti kaugusel.

Czech Adventure Race 2011

imageEuroopa meistrivõistlused seiklusspordis peeti sel aastal Tšehhis. Kokku oli stardis tiime 21, kellest 4 olid Eesti tiimid.

Meie tiim, Ekstreem Adventure saavutas Tšehhis 9. koha, millega oleme väga rahul!!!

Kuna meie finišiaeg oli peaaegu 74 tundi siis oleme oma mõõdupuu järgi 70h seiklussportlaste klubis, kuhu Eestist kuulub hetkel 18 meest ja 5 naist.

Sisuliselt koosnes meie tiim kolmest noorest ning ühest kogenud tegijast.

Mariann Sulg MannMariann ehk Mann on olnud kaasatud juba mitme aasta vältel lisaks Eesti seiklusspordile ka Läti rasketele võistlustele ning pikim võistlus oli 48h XT seiklus Haanjas. Tugevaid, vastupidavaid ja vallalisi naisterahvaid annab tikutulega otsida. Seega oli mul ütlemata hea meel et ta oli kohe esimese ettepaneku peale valmis meiega Tšehhi tulema. Meie vaieldamatult rõõmsameelseim ja positiivne hing tiimis.

Kaido Hallik KaitsKaido ehk Kaits, kelle perekonnanimi võiks samahästi olla ka Medisoft, kuna ta on alati selle nime all kõikidel Eesti võistlustel. Kaidoga oleme koos osalenud ühel talvisel Icebug 25h võistlusel. Sealt alates on mul hästi meeles millise jõuga Kaido lükkas kahte ratast korraga läbi lume. Ja see oli ka üks põhjusi miks Kaido sai ettepaneku tulla Tšehhi tiimi – et ta on lihtsalt tugev ! Ja muidugi on tal paljude aastate kogemuspagas seiklusspordist.

Jaanus Soots JansaJaanuse ehk Jansa pikemad võistlused olid siiani piirdunud 1x36h, 1x48h seiklusvõistlused ning 24h Rogaini MM Lätis. Xdreamide osas kolis ta alles üsna hiljuti lasterajalt A-rajale ümber. Tema jaoks oli Tšehhi tiimi tuleku muutus kindlasti kõige suurem kuna ta sattus oma senisest Xdreami tiimi vedaja-kiireima-tugevaima rollist veetava-aeglaseima-nõrgeima rolli. Jansat tunnen ca 6 aastat ja kuigi me polnud koos seiklussporti teinud, uskusin temasse rohkem kui ta isegi ning nõnda ta Tšehhi tiimi saigi.

Leivo Sepp LeipsLeivo ehk Leips. Tiimi kapten kes kogu selle kamba kokku ajas ning kes omas piisavalt kogemusi, et see võistlus ülalkirjeldatud suurepärase meeskonnaga edukalt finišisse tuua. Suuremate võistluste kogemused: Poland Winter Bergson Challenge 2007 (42h) ja 2008 (94h, 8. koht), Poland Adventure Race Championship 2007 (56h, 2. koht), Slovenia Adventure Race 2009 (24h, 6. koht – võistlus katkestati halbade ilmaolude tõttu), Czech Adventure Race 2010 (64h, 6 koht), Czech Adventure Race 2011 (74h, 9. koht).

Ettevalmistused

Tegime üheskoos trenni, käisime ühtse tiimina 8h Rogainil kus saavutasime segatiimide arvestuses 1. koha. Võtsime läbi kõik köietehnilised elemendid – nii laskumise, seinal ronimise kui ka vertikaalsel köiel tõusmise šumaride abil.

Kaido buss on täiesti asendamatu abimees sedasorti võistluse jaoks - rattad ning kogu kaasavõetav kama mahtus sinna vaevata sisse. Ja suhteliselt mugav oli see buss samuti.

Start on kolmapäeval kell 10 hommikul. Enne seda vaja aga suur hulk erinevaid asjatoimetusi teha. Kogu teisipäeva oli hommikust õhtuni käed-jalad sebimist täis. Sinna läks rataste ettevalmistus, TA-de pakkimine, riiete jagamine, võikude tegemine, kaardi planeerimine ja kiletamine – ehk kogu see tähtsate tegevuste jada sai õhtusse alles kell 22 paiku.

Start

Ledeci linnaring kaardiga kust olid eemaldatud kõrgusjooned. Õnneks oli aga eelmise aasta jooks üsna sarnane ning rattakaardil kõrgusjooned olemas mis muutis ülesande tunduvalt lihtsamaks.

Ratas ja Bols Cross

Ratas on selge. Seda oli ca 130km. Aga mis asi on Bols Cross? Bols on ühe Tšehhi mehe nimi, kes on juba asataid teinud seiklusspordivõistlustele takistusradasid. Seega Bols Cross on lihtsalt selle mehe nime kandev köite, ujumiste, nöörredelite, kaljude jms tehniliste elementidega maastikurada.

PloomipuuTeedeservad olid palistatud Poola õunte, ploomide, kreekide, pirnide jms hea-paremaga millega sai ikka usinalt kõhtu täidetud.

Õhtuks olime tagasi ning tegime esimese sooja söögi.

 

Uisk + Trekking

Uisutamine TšehhisTegelikult vahetasime uiske tossude vastu vaid 2-3 korda. Kõik munakivi, kruusa jms auklikud ning remondis olevad külavaheteed olid uisutatavad.

Pildil on Mann lükkamas uisusammu kohalikul kruusakal.


Hommikuks tagasi TA-s ning tegime teise sooja söögi ja käisime duši all.

Ratas + Uisk

Ratast ca 120km, uisku ca 30 km.

Tšehhi keskpunkt.

Tšehhi keskpunkt

PoepeatusRattaetapi keskel tegime ka poepeatuse. Ostsime jäätist, saia, Cocat, vett. Sättisime oma istumise poe automaatuste vahele, mistõttu need kogu meie sealviibimise aja jooksul kinni-lahti käisid.

Peale sellist kosutust muutus edasiliikumine 30 kraadises palavuses kohe palju mõnusamaks.

Öine kaljuronimine ning tsiklite krossirajal tiirutamine.

Soe söök ja nautisime taas duši all käimist.

Trekking

Pikk jalutuskäik pimedas Tšehhi öös.

Tagasi jõudes kiire vahetus ning ratastele.

Ratas + magamine 15min

Peale trekkingut aga pakatasid kõikide noorte jalad villidest, mistõttu tegime ca tunnise tohterdamispeatuse. Selle käigus kasutati nuga, kääre, natuke plaastreid ja Ibumaxi.

MannJansa

KaidoLeivo

Kuna nüüdseks hakkas saabuma kolmas öö, tegime pimeduse saabudes 60-l tunnil linnapargis ka oma esimese une – 15 min.

Ja vaadake alljärgnevalt need ilusad magavad seiklussportlased. Kui noored said pehmetel pargipinkidel 15min une siis minu padi oli kiiver ning madratsiks soe asfalt 10 minutiks.

Kaido magamasJaanus magamasMann magamas

Kanuu

Öösel, pimedas, udus – nähtavus kohati alla 1,5 meetri. Nõnda aimasime vaid kohina järgi et varsti tuleb astang jõel, kärestik jne.

Orienteerumine

Jansa IT planeediltIT planeedi filmivõtted Jaanusega.

Kuna Jaanusel ja Kaidol õnnestus vahepeal kanuuga ümber käia, tekkis orienteerumise ajaks Jansal jahe oleks ning me toetasime teda hõbedase kilega.

Muus osas oli ta tubli ja kõmpis kenasti raja läbi.

 

 

Kanuu rafting

Ja olemegi jõudnud finišisse.

Finisi pilt

Tulemused http://www.adventurerace.cz/live.php?lang=en

Czech Adventure Race 2011 results

Czech Adventure Race 2011 results

Aitäh

Kogu tiimile vastupidavuse eest!

Kõikidele konkurentidele meeldivate kohtumiste eest. Kadarbiku omad läksid väga kiiresti eest ära, kuid Salomon eestpoolt ja Twister teiselt poolt püsisid mõnusalt lähedal.

Ja varustuse osas toetajad:

  • Tiit Pekk: võimas pealamp
  • Jaan Künnap: trekkingu kepid ja lisaslingid
  • Tiit ja Külli: kajaki aerud

Jaanuse stoori - Czech Adventure 2011 EM

Käesoleva aasta peamiste eesmärkidena oli planeeritud 48h XT adventure Haanjas ja 24h Rogain Lätis. Seni olen vaid korra teinud 36h Matkaspordi ürituse läbi hulganisti lühemaid. Kui Leivo pakkus liituda Tsehhi, siis polnud kahtlustki võtta ette veel üks maasikas. Arvestades suht nõrka talvist ettevalmistust, hüppeliigese vigastust kevadel ja kogenematust oli tegemist teatava riskiga kuid tiim lubas arvestada igaühe suutlikusega ning Leivo kogenud seikluskaruna on kindel kapten. Seega JAH.

Algas hoogne ettevalmistus... pikad rattasõidud, jooksu ja niipalju rulluisku kui väänatud jalg kannatas. Meie esimene ühine kontrollvõistlus oli Orioni 8h Rogain, mis võttis mu läbi kui läti raha ja olin juba tõsiselt mures, kas suudan ülejäänutega pikemal üritusel sammu pidada.

Minu senised pikemad üritused on möödunud olukorras, kus ma pole tiimi kõige nõrgem lüli ja tugevamal on alati rohkem hetki puhkamiseks. Samas teadsin teiste pealt, et kui omas tempos toimetada, siis kestab treenitud inimene päris pikalt kui just mõistus ära ei jookse.

Varustust on juba aastatega kogunenud ja õnneks peale söögi suuremaid väljaminekuid teha polnud vaja. Takkajärgi tarkusena sai neid geele/batoone liigagi palju võetud. Kõige õnnelikum olin Megashine uue lambi üle... mis kestab ühe akuga 8h ja on ikka väga valgusküllane.

Arvestades võistluste laskumistempoga üle 50 km/h ja seda mitmeid kilomeetreid jutti, oli see vältimatu osa "kindlustusest". Kevadel ostetud Salomon XA Prod pidid mind hästi teenima aga mul on tekkinud kahtlus, et uued mudelid tuleb võtta 1/3 numbrit väiksemad... jalg kipub loksuma ja see sai pärast ka saatuslikuks. Rulluisud on Tsehhis olulisel kohal, otsisin ülese vana mahakruvitud piduri ja paigaldasi selle. Samuti vahetasin suusakeppidel otsikud. Nüüd tean seda, et ühest pidurist piisab aga kahega on kindlasti kergem... nii saab vahetada tugijalga pika laskumise peal.

Aga nüüd võistluse juurde, mis algab juba Eestist koos asjade laadimisega autosse. Saabume 2 päeva enne võistlust ja see oli õige... nüüd saime rahulikult kobistada ettevalmistusega und rikkumata. Aeg jookseb väga kiiresti ja koos kaardi kättesaamisega tuleb teha varustuse korrigeerimist. Näiteks raja planeerimine + kiletamine kokku võtab juba 4-5h. Asjade jagamine etappide ja kahe TA vahel võtab järgmised paar tundi. Nüüd saan väita, et varustuse logistiline planeering õnnestus ja poleks saanud paremini teha.

Võistlust ennast kirjeldan vaid õppetundide vaatenurgast, sest elamusi sai seal ülesse kirjutamiseks liigagi palju ja kes seda päikeseloojangu juttu ikka viitsib lugeda.

Esimene päev oli ratas ja olin krampidega hädas. Kindlasti andis oma panuse kaljudega takistusrada, mis sisaldas väikseid külma veega ujumisi.

Rada oli lahe aga võttis mind päris võhmale. Rattatempo polnud vale aga ilm oli palav ja jooki sai liiga säästlikult kasutatud. Tegelikult saab alati täiendust teha mõne sõbraliku külasepa juures. Tänu krampidele oli liikumine vaevaline ja jäime pimeda peale. Millegipärast oli usk esialgsesse kavasse nii suur, et isegi ei mõelnud riskile jääda hiljaks ja nii tuli mõnigi dowhhill teha väikse ledilambiga. Õnneks oli Kaido targem ja tema suuremast valgusvihust palju abi.

Rulluisk sellisel kujul oli täiesti uus kogemus, aegajalt kruusa, munakivi sillutist, ägedaid laskumisi ja pikki tõuse (proovi ise Toompealt mööda pikka jalga rullidega alla sõita). Reaalselt vahetasime ~80km peal uiske tavajalanõude vastu vaid mõned korrad. Kõige kriitilisem on kannaga pidurdusoskus... seda saab teha pikalt ja vajaduse korral tee peenrale hüpata. Linna vahel on veidi raskem aga siis saab sika-saka ühest tänava servast teise sõita. Korra panin ka külje maha ja see tegi mind hiljem liigagi ettevaatlikuks. Ühes kohas tegin vea, sest jäin tiimist maha vett võtma ja pärast kui neist koos teise tiimiga mööda vuhisesin ei suutnud suud lahti teha. Tulemuseks oli 1,5 km tõusu tagasi, et öelda... "lähme nüüd". Üldiselt aga kestsin hästi. TA-s tegime soojad söögid ja käisime käpelt isegi dushi all.

Järgmine ratas algas teisel päeval. Ilm oli tõesti palav ja kuna kotti tuli toppida ka rulluisud, siis tegin esimese vea... jätsin ülemise kooriku maha. Tõusud olid seekord parajalt pikad, võtsin neid rahulikult kerides ja püüdsin ennetada esimese päeva krampe. Palju tänu Kaidole, kes mõnes kriitilises kohas mind kummi otsa võttis. Täitsa ime, et ma kuumarabandust ei saanud ja kõik kenasti laabus. Isegi pimedas oli soe ja liikusime vaid numbrimärgi väel... seljakott seljas. Tegime tunnise prohmaka, sest punkt oli kaardile valesti märgitud ja meie teevalikuga polnud võimalik seda ära tabada. Me Kaidoga olime valmis juba korraldajatele pasunasse andma aga Leivo oli sellega harjunud. Tuli teha uus plaan ja ringiga teisest kohast peale minna. Asi mida Tsehhis suht hästi saab usaldada on matkaraja märgid ja tähistused.

Jõudsime TAB-sse, kust haarasime vaid ronimisvööd ja kohe kalju peale.

Otsustasime keerulised rajad vahele jätta ja trahvid võtta. Sain siiski ühel kergemal rajal proovida ja see meeldis... on totaalselt midagi muud kui sisehallis seina peal. Lisaülesandeks oli motokrossi raja läbimine teatevõistlusena pluss kaks karistusringi kogu tiimile. Mina igatahes ei julgenud pimedas seda rattaga teha ja lükkasin käe kõrval. Lõpuks saime tagasi TAB-sse ja sooja sööki sööma.

Treking algas pimedas ja esimest korda sai kepid kaasa haaratud. Algul olid kepid võõrad ja tüliks kuid hiljem vältimatuks abiks... lükkasin nii vaheldumisi kui paaristõuget. Leivo nõuanne vältida tehnilist orienteerumist ja teha lollikindlaid valikuid oli mõistlik ja päästis mitmest prohmakast. Kuna tegemist oli teise ööga, siis mina olin parasjagu unine ja üritasin kaptenit ära rääkida tegemaks mikropuhkust mõnes varjulises bussipeatuses. Protsess kestis ikka mitmeid tunde kuid lõpuks kui esimene vill lõhkes kuskil jala all ja korraliku adreka kätte sain läks uni üle. Kindlasti peaks kiitma usinaid maainimesi, kes on kõikvõimalikud teeääred õuna/pirni/proomipuusid täis istutanud ja tuli lihtsalt käsi sirutada ja saaki kõhtu toppida. Mulle jäi mulje, et Kaido polnud vist mitu aastat värsket saanud. Aga siis hakkas juhtuma... tuli vihma ja lõi ilma jahedamaks. Täiskilekas oleks olnud omal kohal kuid nüüd piirdusin vaid vestiga ja õnneks oli veel kuiv pusa kotis. Proovisin ära oma esimese guaraana ja ibuka kokteili ning näe... peale seda hakkasid jalad piilupardi jooksusammu tegema. Õnneks läks jälle kuivemaks, mingis bensukast haarasime jäätise/coca-cola ja väga olulise efekti andis lihaste venitamine. Villid mõlema päka all tegid endiselt parajat valu ja lõpus tuli järgmine ibukas sisse lasta. Seega... osta endale ÕIGED jalanõud!

Treking lõppes järgmise kalju takistusrajaga... olime parasjagu kontrollaega hiljaks jäämas, prantslased just enne ronimisse liikumas ja läks korralikuks tagaajamiseks. Vöö peale, ratta selga ja killadi kolladi karabiinide kolisedes lisaülesande algusesse. Jõudsime mõned sekundid enne konkurente, mis võimaldas pääseda rajale enne neid ja säästa hilisemat pakkimisaega. Rada oli väga lahe... kord põlvedel kord kandadel komberdades kenasti läbitud. Siis tagasi TAB-sse ja kiirelt riietuma/pakkima/sööma. Aega oli kontrollaja lõppuni ~25 min ja nii tuli teine viga... jätsin maha kilepüksid. Samal ajal ähvardas järgmine vihm peale tulla ning nii me lahkusimegi ilma puhkuseta. Õnneks leidsime kohe ühe mahajäänud maja ja saime räästa alla. Seal me siis sõime, ravisime oma taldu ja tõmbasime hinge. Mann sai sinasõbraks nõela, noa ja kääridega.

Viimane ratas algas 3h enne pimedat ja ühine otsus oli kasutada ära kogu päevavalgus. Õnneks olin kahe päevaga kenasti ära taastunud ja sõit läks kergemalt kui oskasin oodata. Aga ilm oli siiski jahedam, õhtul tõmbas udu ülesse ja seekord tuli juba selga tõmmata pikad liibukad, pikk soe pluus koos rattapluusiga, puhv kaela. Hiljem peale magamist panin ka vesti peale. Niisiis jätkasime ja sõltumata Sleha dopingust ei tahtnud multikad kuidagi üle minna, koordinatsioon oli korras ja pilt eest ei läinud ...

lihtsat normaalne unekas painas. Ka keemia oli juba seedimise nii sassi ajanud, et ma kõõksusin ja miskit ei tahtnud kuiva kõhu peale minna. Kõige paremini sobis mulle geel ja võikut ma peale eelmist TAB-d rohkem ei söönudki (kuni lõpuni). Tuli meie teine tunnine viga otsides mingeid varemeid pimedas taga, seekord oli koht õigesti märgitud aga ise tegime eksimuse.

Kanuu alguses oli kõik väga viks, toppisin soojad asjad selga, veidi süüa ja unest polnud kippu ega kõppu. Jõgi ise oli algul rahulik ainult sedasorti udu polnud enne näinud. Põhimõtteliselt sai vaid kallaste järgi suunda võtta. Võistluse kolmas viga juhtus kanuu kolmandiku peal kui Mann soovis riideid ja ma abivalmi inimesena üritasin oma kotist pusa võtma hakata. Õnnestus aga hoopis kanuu ümber keerata ja ülepeakaela märjaks saada. Selle asemel, et kaks geeli sisse pigistada ja viimased kuivad riided selga ajada panime hooga allajõge edasi. Tänud Kaidole, kes oma super kilekat mulle vahepeal laenas. Sõit oli aga pikk, energia sai otsa ja ühel hetkel vajusin tunnelisse. Kui pidin viimaseks orienteerumiseks kaldale ronima, siis said sellest aru ka teised.

Edasine võistlus kulges läbi poolune mu hoolivate tiimikaaslaste käe all.

Kiire riietevahetus, termokiled, esimesed päikesekiired ja söök hoidsid mind püsti aga 5km läbimiseks läks ikkagi 3h. Ilma jäin ka viimasest raftingust, kus ma valdava osa ajast süsta põhjas kosusin. Lõpuks saabus finish ja shampus. Kokku aeg pea 74h, isegi veidi lühendatud rada pidi (vahele jäi 3 punkti trekingul ja 10 km orienteerumist) lõpuni tehes jäin tulemusega väga rahule ja müts maha täisraja läbinute ees.

Asjalikuks inimeseks muutusin jälle siis kui olin saanud 3h teki all magada. Aga võistlus käis edasi... peale ärkamist oli vaja ennast tankida, lasta arstidel villid puhastada, pakkida, jälle magada.

Kokkuvõttes õppisin sellest seiklusest rohkem kui mis iganes võistlus Eestis võib pakkuda. Tsehhi lihtsalt on nii erinev oma maastikult, alad on mulle uudsed, võistluse pikkus kolmandiku rohkem kui kunagi varem kogetud ja ka tiimitöö hoopis kõrgemal tasemel proovile pandud. Leivo oli kaptenina asendamatu, Kaido planeeritus ja kustumatu energia tegi kindlasti teiste liikmete elu kergemaks ning Manni rõõmsameelne olek koos trekingu navigatsiooniga tasakaalustas meeleolusid. Ma usun, et ma polnud ainus kes aegajalt tuska tundis kui uni/väsimus/saamatus peale tuli ja olukord kohe ei lahenenud aga see käibki võistluse juurde. Muideks...

ihuliikmed peale võistlust valusaks ei jäänudki ja ainsad hädad olid paranevad villid ja veidi paiste läinud jalad.

Tänud kõigile, kes enne võistlust kaasa aitasid ja ka peale seda toetasid.

EM – Czech Adventure Race

Seiklusspordi Euroopa Meistrivõistlused toimuvad sel aastal Tšehhis.

http://www.adventurerace.cz/en/

Võistluse kestus on 75 tundi (3 ööpäeva) ning selle aja jooksul läbitakse üle 500 km. Start antakse järgmisel kolmapäeval.

Mida tehakse – ikka tavalisi asju:

  • trekking
  • ratas
  • spetskaardiga orienteerumine
  • rulluisutamine
  • ujumine
  • kaljuronimine
  • kanuu
  • spets köieülesanded (tõusmine-laskumine)
  • vettehüpped
  • kõrgetel köitel ülesõit
  • koobaste exploring

Eelmisel aastal tuli tiim Ekstreem Adventure 6. kohale 3 ööpäeva Tsehhi mägedes

Eestist on minemas seekord aukartustäratav seltskond - 4 tiimi:

Ekstreem Adventure
Leivo Sepp, Mariann Sulg, Jaanus Soots, Kaido Hallik

Twister Adventure Team
Erki Erm, Marge Erm, Tiit Tähnas, Sven Liivand

Kadarbiku Kanged
Reigo Luurmees, Viivi-Anne Soots, Erik Aibast, Heiti Hallikma

ACE Logistics Salomon
Karli Lambot, Pilvi-Heli Vettik, Rain Eensaar, Silver Eensaar

Välja pandud rajaskeem

image

Kalamaja Cup (Kapp) 2011

Leivo ja Heiti on samapäeva sünnipäevalapsed ning seikluse ja spordiga peab mööduma see päev.

Seekord siis võistlus Kalamaja Cup (Kapp) 2011.

Kalamaja Cup

Aitäh kõigile osalejatele: perenaise rollis Kaja, köieülesande abirollis Reigo, jalgsi/autoga võistleja rollis Tanel-Edit, Jaanus-Evelin ja rattaga-joostes põhivõistlejate rollis Viivi, Raivo, Sven, Tiit, Erki, Tõnu, Elo, Toomas.

Pildid Jaanuse kaamerast: http://www.flickr.com/photos/jaanuss/sets/72157626084404609/

Pildid Erki kaamerast: http://cid-322f8d75bd36db00.photos.live.com/play.aspx/Kalamaja%20Cup%202011/

Ja jutud.

3 ööpäeva Tsehhi mägedes

Czech Adventure race 2010: http://www.adventurerace.cz

17. – 22. 8. 2010. Koht: Ledeč nad Sázavou

Tiim: Ekstreem Adventure - Leivo Sepp, Reigo Luurmees, Toomas Marrandi, Viivi-Anne Soots

image

Avajooks: 20km

Stardipauk anti Ledeči linnakese peaväljakult ning esimene etapp oli 20km pikkune soojendusjooks mööda linna ümber asuvaid vaatamisväärsusi. Kuna punktide järjekorra sai vabalt valida siis viimaseks jätsime lossi, kus arusaadavalt ootas meid lisaülesanne ronimise näol ning pool-peidetud kohtadest punktide leidmine.

Esimese jooksu ajal olid meil peal ronimisvöö, üks kaheksa ja karabiin. Kuna edasi startisime pikale rattaetapile, oli mõistlik püksid vahetada – ja kes veel ei tea siis rattapüksid peavad olema vastu ihu. Nii me seal keskväljkul välgutasime oma pallikesi. Lisaks oli vaja panna ka vaseliin, seega peale pükste vahetamist jäi mulje, et kõik (ka Viivi) katsuvad üle kas kõik vajalik on ikka alles.

Ratas: 120km

imageAlustasime keskmise tempoga, ilm oli soe ja kohe alguses üle kuumeneda polnud mõtet. Reigo tegi kaardilugemisega otsa lahti ning varsti selguski, et olime siiski liiga kiiresti mäkke tõusnud, kuna nüüd vastutulevasse külakesse poleks me küll pidanud jõudma. Väike asi.

Igatahes jõudsime edukalt järgmisse vahetusalasse, olime 10. positsioonil, milleks oli ujumine-kanjoneering-ujumine-kaljuronimine. Ujumisse tuli minna kanjoneeringul vajamineva vöösüsteemi kaheksa ning karabiiniga. Ja kui mõnel Tsehhi võistlusel on olnud pikad ujumised ning siis on kummimadratsid abiks olnud siis käesoleva korralduse juures olnuks suhteliselt võimatu neid kasutada.

Kanjoneering-kaljuronimine

imageÜks lahedamaid elemente kogu võistluse jooksul oligi käesolev etapp. See kulges mööda vahutavat jõesängi, mis oli kohati ehk vaid põlvini, kuid kohati pidi ujuma. Oli tarvis nii vahutavast kosest mööda köit alla sõita kui teises kohas jälle mööda kaljuseina läbi purskava vee ülespoole minna. Tõesliselt lahe elamus. Seda etappi korraldab Tsehhis juba aastaid üks ja sama mees ning pistab, et ta teab mida teeb.

Kaljuronimisel etapil pidime kahes erinavas kaljusektsioonis ronime läbi kõik rajad. Alati oli meil instruktorile kaks küsimust: milline on kõige raskem ja kergem rada. Kergeime sai endale Viivi ning raskeim tuli minul ronida. Vahepealsed pidid siis omavahel Reigo ja Tom jagama.

Ja tegemist on p_ä_r_i_s kaljuronimisega, selles mõttes et ilma spetsiaalse ronimissussita neid läbida oleks üsna võimatu. Õnneks aga saime kõik omavahel jagada ühtesid ronimissusse, va. Viivi, kes kõige kergema raja sai ka tossuga tehtud.

Ratas

Tagasiteel võistluskeskusse tuli läbida üks rattaetapp “mööda sinist joont”. See oli ütlemata äge, kuna tegelikkuses nägi see välja järgmiselt, et 50m metsas juurikasingleid ja siis ratas õlal läbi jõe. Uuesti metsa ja taas läbi jõe. Ja nii lugematu arv kordi – mulle isiklikult selline rattaetapp meeldis.

image

Rattaetapi lõpetasime 9. positsiooniga.

Trekking/rulluisk: 65km

Nagu me ennustasime, jäi see pimeda peale. Ja et kõik nüüd kohe alguses ühtemoodi asjast aru saaksid kogu uisk toimus kõige tavalisematel maanteedel ja tänavatel. Teepikkuseid arvestades uisutasime vähemalt 2 korda rohkem kui trekkisime, kuid ajaliselt tuli sellel etapil trekkingut suhteliselt palju.

Kui rattas on teised tiimid meist keskmiselt kiiremad siis uisus ning eriti trekkingus oleme jällegi meie tunduvalt kiiremad. Antud etapi lõpetame kolmanda positsiooniga.

Kanuu/uisk: 60km

Selle etapi peale olime pannud suured panused. Nimelt analüüsides kaarte, teeolusid ja meie võimekust võtsime vastu otsuse, et jagame tiimi kaheks.

Viivi saab väga vastutusrikka ülesande ning võtab uiskudel lenneldes kõik punktid ja jõuab iseseisvalt peaaegu kanuu lõppu – ehk kaljuronimisse.

Meie seevastu – kolm tugevat meest – paneme kanuud kärudele, uisud alla ning teeme seiklusspordis ajalugu. Ehk minu teada pole siiani kanuuetappi veel uiskudega läbitud. Aga see mis nüüd juhtuma hakkas, on juba peaaegu ise terve raamatu paksune seiklus.

Üks kanuukäru ette, teine taha, kanuud üksteise peale ja minekut. Esialgu oli tarvis need tirida mäkke läbi juurikase metsa. Kusagil poolel metsateel purunes esimene käru. Me aga olime ettenägelikud ning saatsime Tomi tagavarakäru järele. Senikaua vedasime Reigoga kanuud ükshaaval asfaldi suunas. Seal panime oma kaadervärgi uuesti kokku ja lootsime et kohe hakkab hull andmine. Vaja veel ainult ühest künkast see värk üles lükata.

Kõik valmis – hakkasime minema – küll tõmbas paremale viltu ja siis jälle vasakule viltu. Ja nüüd olid jälle rihmad ära vajunud. Tegime taas ühe pingutamise, julgestasime kanuurattaid jne. Võtsime vastu otsuse, et kui sellest künkast üles saame siis lähme edasi. Mõeldud tehtud – hakkasime sisi minema. Ei saanud aga 5 m edasi kui kõikide pilgud väljendasid täielikku lootusetust. Uisk me alla ei saanudki.

Võtsime selle jama lahti ning peitsime kanuukärud jms mittevajaliku varustuse metsa kuuse alla ja lükkasime kanuud mäest alla jõe poole.

Reigo istus üksi ja mina ning Tom võtsime kahekesi. Mina kui kogenud sõitja ning tüürija istusin taha.

Aga no sellist tiirutamist pole ma enne näinud. See oli ikka tõeline naljanumber kuidas me Tomiga esimesed kilomeetrid kohapeal tiire tegime.

Igatahes vool muutus tugevamaks ning sõita oli täitsa mõnus.

imageMeie teele jäi hulgaliselt kärestikke ja tamme kust võis julgelt üle sõita. Kanuud olid sellisest tohutu paksust plastikust, rasked ning olidki mõeldud kõikjalt läbisõitmiseks.

Vahepeal tegime kontrollkõne Viivile ja andsime talle meie “edusammudest” teada ning ka eeldatava kohalejõudmise aja. Selgus et ka tema elu polnud meelakkumine, mõned punktid olid justkui hoolikalt ära peidetud ning pidi kasutama PT-d nende leidmiseks.

Kaljuronimisse jõudsime 10 min peale Viivit, seega väga hästi ajastatud. Arvestades seda, et meie alguse kanuu-jama peale kulus ca 2h olime oma praeguse 4. positsiooniga väga heas graafikus.

Kaljuronimine

imageSee oli ilmselt üks rakemaid etappe kogu võistluse jooksul. Igaüks pidi ronima 2 rada. Viivile kõige kergemad ja mulle kõige raskemad. Üks rada mida ma ilma  lahtikukkumata ära tegin, oli sinna 6b kategooria kanti. Igatahes tegemist oli keeruliste radadega. Ja supertulemus on see, et kogu meie tiimi peale oli ainult üks lahtikukkumine, mille trahviks oli üle jõe ja tagasi ujumine. Vool aga oli seal meeletult kiire, st. 1m ujud, 1m viib vool ära. Seega kummagi ujumisega tuli 50m mööda kallast lipata.

Trekking/uisk: 80km

Kuna me võtsime kaljuronimist ikka mõnuga ja trahviringe ei tahtnud teha (kuigi need oleks kiiremad olnud), siis trekking/uisk etappi alustasime 8. positsioonilt. Seega me liikusime väga suurtes piirides oma kohtade osas, mis on ilmselgelt ebareeglipärane sellistel suurtel võistlustel.

Lõpuks sai kanuu läbi ning taas jalga armsad uisud.

NB! Uisud olid muidugi kõikidel täiesti läbimärjad, kuna need loksusid kogu sõidu vältel kanuupõhjas. Seega uisusvammist väljus mitme tunni vältel vett. Alguses oli probleem sellega, et vesi valgus täpselt ratta peale ja tegi selle libedaks.

Ja taas jäi uisk/trekking öö peale. Kuid meie oleme päris kõvad uisutajad, seega hakkasime kaljuronimises kaotatud kohti vaikselt tagasi tegema.

imageKohalikud sõitsid 72-76-ste ratastega ning meie 100-ste vastu ilmselgelt nendega ei saa – eriti veel tavalisel krobelisel/auguliselt maanteel.

Muidugi lisandusid siia mõned suurepärased orienteerumisotsused, kuid mõned ka mitte nii suurepärased. Igatahes olime tiimide arvestuses taas selgelt tõusuteel. Lõpetasime selle pika etapi 4. kohaga. Taas väga hea sooritus meie tiimi poolt.

Ja nüüd väike viga

Võistluskeskuses olime lubanud endale 1h und, kuid segaste asjaolude tõttu venis see 2h pikkuseks mida oli ilmselgelt väga palju.

Egas midagi, kiiresti riided selga ja karges hommikuöös rattale. Ees ootas ujumine kohalikes järvedes ning siis 200 km ratast.

Ujumine

imageSee etapp saab minu poolt laheduselt teise koha kanjoneeringu järel. Väikesed, mäetööstusest tekkinud maalilised järvekesed oma püstloodsete kaljuseintega. Paljudesse oli kusagile seina siise mingi suur ornament tahutud – silm, kõrv, nina …

Ja sellel etapil oli kõige rohkem riietumist – ujusime paljalt nagu porgandid, Viivil olid ainult lihaskaitse värvilised kleepsud säärtel.

Ujuda tuli ca 9 korda erinevates järvedes. See oli tõesti ilus ja muidugi kargelt karastav. Ujumise lõpetasime 7. positsioonil, mis tulenes muidugi meie magamajäämisest ja 3,5h pikkusest peatuses võistluskeskuses.

Ratas: 210km

imageOi, niipalju polegi ammu järjest sõitnud. Üks väga huvitav punkt.

Nimelt tšehhid olid kunagi aastaid tagasi üle ühe suure järve otsustanud ehitada 4 realise kiirtee. Lõhanud mäge ja ehitanud silda. Kuid sinnapaika see miskipärast jäigi. Ja nüüd selles kohas tohutu võimas ja korralik sild, mis lõpeb keset järve. Jättis sürrealistliku mulje.

imageHästi palju tõuse ja laskumis.

Enne lõppu tegime 5min pikutamispeatuse, mille käigus avastas Viivi, et ta padjaks on nõgesepõõsas – aga see tundus väga hea ning liigutada polnud tahtmist.

 

Finiš

image

Lõpetasime 6. kohaga. Aega kulus kokku 64h, läbisime 560km ja tõusumeetreid tuli kokku 10 000.

Soovisime üksteisele õnne ning ristisime Viivi ja Tomi ära “Suurteks Seiklussportlasteks”. Sest 3 ööpäeva kestev võistlus liigitub juba suureks.

Lõpetuseks

Kas oleksime võinud olla eespool?

  • Magamise etapp oli meil 3,5h pikk – see oleks võinud olla maksimaalselt 1h.
  • Kanuujama etapp oli 2h, see oleks võinud olla 0,5h
  • Teine kaljuronimine oleks võinud trahvide võtmisel olla 1h (praegu oli 1:45)

Kokku oleksime puhtalt mitteliikumisest saavutanud ajalise võidu 4:45, mis oleks andnud meile 3. koha. See oleks ei tule sellest, et oleksime pidanud kiiremini liikuma, vaid puhtalt otsustest ja mõnest rumalast juhusest.

XTEAM, üldarvestuses 2. koht

Ekstreem Adventure saavutas Xteami sarja arvestuses segatiimide seas 2. koha.

Palju õnne Kaja!

Eilsel seiklusel saavutasime võrdselt punkte 3. kohaga, kuid finišeerusime neist 1,5 min hiljem seega viimasel etapil olime segatiimide arvestuses 4. kohal.

Meie teekonnad.

Jooks – 12 km ja 51 väärtuspunkti.

image

Ratas – 34 km ja 54 väärtuspunkti.

image

Kohtumiseni 30. oktoobril.