Laulasmaa Ultramaraton 2016, II koht

Laulasmaa Ultramaraton toimub 21,1 km pikkusel ringil, mida joostakse kokku 10 ringi.

Vabalt võib ka vähem joosta, tulemus läheb igal juhul kirja, kuid võitjad jooksevad kõik 10 täis. Nii on tavaliselt.

2016 aasta Ultrajooks aga katkestati öösel kella 3 paiku. Põhjuseks väga libedad ja võistlejatele ohtlikuks muutunud mudased tõusud ja laskumised. Minul oli selleks ajaks joostud 7 ringi, ehk siis 147.7 km ajaga 16:55 ja tulemuseks 2. koht. Kolmas koht – eelmiste aastate võitja lätlane Laimonis – oli ca 6-10 min mul järel.

TOSSUD HOKA ONE ONE

HOKA ONE ONE SpeedcoatKui Hannes Veide, eelmise aasta Laulasmaa Ultra võitja eestlaste seas ja kellenimelises tiimis ma tänavu jooksin, küsis poole võistluse ajal, et kuidas Hoka’dega on neid libedaid mudatõuse võtta? Pean ütlema, et paremat jalanõud ultra ja eriti veel selliste tingimuste jaoks annab otsida.

Jalanõu on jooksmise A-O ning HOKA ONE ONE on ülimalt hea ultrajooksu jalanõu. Aitäh siinkohal Silver Eensaarele soovituste eest. Jooksin mudeliga Speedcoat ja julgen soovitada kuigi jalas näevad need sellised üsna wanna-be tossu moodi välja. Paks ja kõrge tald ning ka värvilahendus on pigem selline street-walkeri laadselt silmatorkav.

JOOKS ISE

Esimesed 2 ringi jooksin hästi kerge tempoga, hoidsin ennast tugevalt tagasi ja vähegi tõusu moodi asjad kohe kõndisin. Ringi ajad umbes 2:05. Kolmandal ringil hakkas juba sadu tugevnemise märke näitama ning vahetasin lühikesed käised pikkade vastu. Keskmine tempo veidi langes, ringi aeg võis olla ca 2:10.

Laulasmaa Ultra vihmametsasKaja, kelle asendamatu abi võimaldas mul põhivahetusala väga kiirelt ja sujuvalt teha, andis ka teada, et Assar lubas minuga kolmanda-neljanda maratoni ajal tulla jooksma. Olin juba viienda ringi teisel kilomeetril, kui äkki oli tagant kosta pikkade sammude müdinat – ja hopp – Assar oli mind kinni püüdnud. Kinnitasin talle, et meie jooks saab olema erakordselt aeglane, ja ta ei näe ühtegi kilomeetrit, mis oleks kiirem kui 6min/km kohta.

See tempo sobis Assarile hästi, ta jooksis selg ees ja filmis mind, hüppas sinna põõsasse ja teise et taas mõni parem klõps saada. Siin olevad fotod ongi Assari tehtud.

Laulasmaa Ultra Leivo Sepp

Imelikul kombel ei tulnud vähemalt selle 7 ringi jooksul veel pähe seda nii tavapärast mõtet, et “miks ma seda teen?” Ma lihtsalt tegin ja jooksin.

Viiendal ringil koos Assariga joostes, olin kas kolmandal või neljandal positsioonil. Kõige ees väga kiire lätlane, tema järel üks või kaks eestlast. Alles hiljem sain teada et ainult üks eestlane. Ja üsna minu järel veel üks lätlane.

Esimesel kohal olnud lätlane läks järgmisel ringil väikesele puhkusele, et siis naasta uue energiaga. Üks eestlane minu ees aga oli kadunud, ilmselt ka läks puhkama või lõpetas ning teine eestlane lihtsalt ei suutnud rohkem tempot hoida. Kui seitsmendal ringil olin kõige kaugemas punktis ja taas Hannest nägin, siis ta küsis, “tahad teada kuidas Sul läheb?”, kehitasin õlgu, sest ega mul liiga palju mõtlemisvõimet enam alles polnud. Aga Hannes vastaski ise: “Sa oled juba pikemat aega esimene”.

Tunnistan ,et see ei äratanud minus mingit emotsiooni, sest ma ei olnud sinna ultrale üldse võistlema tulnud. Minu eesmärk oli iseendaga joosta ja mitte lasta ennast kannustada võistlusest kui sellisest. Sest ma pole ultrat sellisel viisil varem jooksnud ning ma tahtsin enda kohta lihtsalt õppida.

Laulasmaa Ultra Leivo SeppKui aga seitsmenda ringi lõpetasin, ütlesid korraldajad, et rohkem joosta ei saa, kuna ilmaolud on ülimalt kehvad. NB! üks lätlane oli ka finišis alajahtunud seisundis, kuigig ise samal ajal korrates “I must run, I must run”. Õnneks aga olid korraldajad temast jõu ja meelekindluse osas üle.

Aitäh ka Salomonile, kelle soojad püksid aga veelgi enam koorikjope, ülimalt kerge ja täiesti veekindel, hoidis mind kuiva ja soojana. Ja juba mainitud HOKA’d hoidsin mind kindlalt rajal.

Minu ülesanne kõige selle juures oli vaid edasi liikuda.

Hannes Veide liikus ka rajal fotokaga ringi ning temalt vähe suvisem vaade jooksule.

Laulasmaa Ultra Leivo

Alla kolme tunni maratoni klubisse

Kõik algas sellest, kui saabusin septembris 2014 nädalaselt tööreisilt Sarajevost ning kohtusin Frankfurthi lennujaamas ühe inimesega.

Tema nägu säras rahulolust, tal olid jalas liibukad ja tossud, seljas t-särk kirjaga Berliini maraton ning tema olek väljendas seda, et ta on just poodiumilt alla astunud. Tammepärg oli just pagasisse ära antud.

Peale lühikest ülekuulamist sai selgeks, et ta eesmärk oli 2:55, kuid lõpetas ajaga 2:52. See oli Kait Vahter.

Ja mõned nädalad hiljem sain aru kuidas see number oli roninud läbi mõlema ajupoolkera ja moodustanud sinna mitmed lisakäärud. See ei saanud olla muud kui uus eesmärk aastaks 2015.

Aastal 2015 jooksen maratoni ajaga 2:55.
Koht Amsterdam, 18. oktoober.

See tähendab, et joosta tuleb 42 km keskmise tempoga 4:09 min/km.

Varasemad jooksuvõistlused koos aegadega olgu siinkohal välja toodud.

Tallinna Sügisjooks, 21 km ehk poolmaraton
2007 – 1:33
2005 – 1:44
2004 – 1:32
2003 – 1:43

Tartu Jooksumaraton, 23km maastikul
2007 – 1:49
2006 – 1:41
2005 – 1:47
2004 – 1:53

Maraton 42km
Vana-Aasta jooks 2007 – 3:47
Helsinki Maraton 2004 – 3:49

Viljandi järvejooks, 12km maastikul
2007 – 49:48
2002 – 53:42

Need tulemused, värskemad neist pealegi 8 aastat vanad, ei väljenda mingilgi moel võimekust joosta heast peast maratoni alla kolme tunni.

Kiiruslikud näitajad on inimesel parimad vahemikus 25-30a ning jõunäitajad vahemikus 30-35 a. Seega oma parima tulemuse oleks pidanud 43-ne ammuilma ära tegema.

Muutused

Täna töötan selgelt sihiku 2:55 nimel. Teooria kõigepealt ja siis praktika, lugesin hulgaliselt erinevaid raamatuid läbi ning hakkasin endale treeningplaani koostama.

Suur aitäh Ahto Tatterile, kes aitas mul plaani õigel ajal üle vaadata (peale kuu aega üksi rahmeldamist) ning eelkõige tänu selle eest, et aitas taastavat nädalat paremini lahti seletada.

Lisaks aitäh Pavel Loskutovile, kes oma bakalaureuse töös on hästi käsitlenud martonijooksja treeningute tulemuslikkust iseenda näitel. Ja Elo Saue bakalaureuse tööst leidsin juba omandatud raamatufaktidele kinnitust.

Tänane treeningnädala maht 110-130 jooksukilomeetrit.
Puhkenädalal 50-60 km.

Jooksule lisandub juurde ÜKE, siinkohal suur tänu Assar Jõeperale ja Taavile kes muutsid oma tavapärast hallis käimise aega ja kohandasid seda vastavalt minu võimalustega.

Iga nädal käin vähemalt korra kajakiga merel, siinkohal tänud Kajale, kes seda hullust rõõmsa meelega minuga kaasa teeb.

Ja ikka on vaja vaheldust, rutiinist tuleb välja tulla. Külmadel ilmadel kerin toas pukil ratast kuid valgematel õhtutel ja nädalavahetustel olen saanud juba kaherattalise ka õue lükata.

2014 augustis-oktoobris suutsin oma eeldatava maratoni tempoga (4:09) joosta järjest 2km. Peale seda pidin end spordirajal mõneks ajaks varna taastuma riputama. Pulss oli sellise tempoga kilomeetri lõpuks 177, mis on kaugelt üle anaeroobse läve.

2015 veebruar jooksin 16km-se otsa keskmise tempoga 4:07. Ja anaeroobse läveni oli pulsi järgi küllaga ruumi.

Ülikonda ostes astusin rätsepa juurde sisse, kuna ka slim-versioon lotendas. Rätsep: “kas väiksemat numbrit polnud, siit vöökohast peab ju nii palju sisse võtma?” – mina seepeale “oli küll, aga siis ei mahtunud mu jalalihased sääretorudesse sisse”.

Aasta tagusest 74kg kehakaalust on tänaseks järel ca 65 kg.

Sõbrad juba ütlesid, et Norra suusamatkale minnes on oht mind suurema tuulega ära kaotada… Eks siis peab midagi raskemat seljakotti sättima.

Kuldmedal 8h rogainilt

Augustis Tšehhi seiklusspordivõistlusele valmistuv tiim tegi proovivõistluseks Kõrvemaal 8 tunni pikkuse rogaini.

Tulemused. http://www.orion.ee/rogain/2011/web/results8h.htm 

Tšehhi tiim koosseisus:

  • Leivo Sepp
  • Mariann Sulg
  • Kaido Hallik
  • Jaanus Soots

Ja tänu suurepärasele rajaplaneeringule ning väga heale tiimitööle saavutasime segatiimide arvestuses 1. koha, saades kokku 128 punkti.

Üldarvestuses tulime 3. kohale, seega samuti suhteliselt kõrgel positsioonil.

Rajal olime 7h59min ning läbisime kokku 55km. Sellise ettevalmistuse pealt võib Tšehhi minna küll: http://www.adventurerace.cz/en/home

Igatahes suurimad tänud kogu tiimile!

Jooksutrenni imelikud juhtumised

Viimane jooksutrenn oli täpselt kuu aega tagasi, nimelt 27.märtsil Seattles, 19km.

Vahepeal rippusime koos Kajaga köitega kaljuseintel ning nüüd kerisin taas jalad lahti.

GPS tööle, ootasin kuni satelliidid kohal ja minekut. Võtsin rahulikult. Kui kell esimese piiksu tegi (ta teeb iga km tagant piiksu), ehmatasin ära – kas ma tõesti olen nii maha käinud et rahulik sörk on minu jaoks 6:05 min/km-le??

Tundus ikka täitsa uskumatu ja püüdsin ennast vaikselt sellega lepitada, et ma ju pole kuu aega jooksnud jne.

Jätsin sellegipoolest tempo samaks ja ennäe imet – 2. ja 3. kilomeeter olid täpselt 4:50. Rahunesin maha, selline rahulik tempo juba sobib. Ilmselt oli GPS-l enne siiski satelliitidega probleeme.

Kuna tuul oli tagant siis oma arust panin vaid natsa sammu pikemaks aga tulemus polnud kaugel, 4:15 – kuna ei tahtnud kiirust nii üles lasta siis võtsin Maarjamäe ülesmäge lõigu, et ikka sinna 5:00 kanti jääda.

Lillepi ringil jooksin rullitajatega “võidu”. Enamik läks muidugi minust mööda, aga teatud grupp oli ka selliseid, kes allamäge mul eest ära veeresid aga siledal nad jälle kätte sain. Vastutuule ja ülesmäe korral aga jäid nad kaugele oma asju ajama.

Kunagi õpetasin Kaja, et “Sa võid oma rullitamisega alles siis rahule jääda kui tavalistest jooksjatest igal juhul kiiremini suudad liikuda” – seega keskmiselt kiiremini kui 12-13 km/h. Täna peaks see tase Kajal juba OK olema.

Lõpptulemusena sain oma 15km ringi tehtud 1h14min-ga.

Astangu orienteerumiskaart

Hommikul vara tegi peokleidis Kaja meile juustusaiakesi ahjus ning edasi pidime Tiiduga kokku saama, et Astangul paar tiiru teha.

Suur tänu Pukkonenile, kes veel laupäeva õhtul meile Aastangu piirkonna orienteerumiskaardi saatis. Ootan seal kardiraja kõrval, kui Tiit tulebki – ja no selline auto ei jää ju lihtsalt niisama pidurit vajutades pidama. 350kW ja turboga subaru reageerib pidurile vajutuse peale kohe päris mitme piruetiga nii ühte kui teistpidi, äratades oma möirgamisega unist Õismäge kuni lõpuks maandub täpselt mu kõrvale :)

Aga jooks oli ise pühapäevaselt rahulik (tibake alla 12km). Kui laupäeva õhtul ütlesin Tiidule, et “pealambid võtame samuti kaasa” arvas ta et “hmm, ma ei plaaninud pimeda peale jääda, mul on päeval laste jõulupidu”. Tegelikult aga käisime Astangu veel 1993 aastal laskemoona hoidnud maa alused šahtid läbi.  Välja arvatud üks, kuhu oleks praegu pidanud kummipaadi või talvel uiskudega sisenema.

astangu orienteerumiskaartastangu šahtid

Pühapäev - jälle jooksupäev

Kell 12:00 olid Heiti ja Maare oma autonina Kõrvemaa suusaradade poole keeramas. Kuna mul suuskade tolmustpühkimise projekt seisab alles ees siis taas jooksutiirule.

Tegelikult võtsin sama tiiru mis eilegi Heitiga tegime, vaid selle vaheda et kui eile tegime enne lõppu selle Hundikursitiku tõusu siis nüüd tegin alguses ka.

Kokkuvõttes peaaegu sama mis eile - 23,3 km ja tempoga 4:57 min/km.

Jooks - Maarjamäe-Kose-Pirita

Teed olid libedad ja lögased, seega kiirust hoida oli jõukulukas. Kui botaanika aia juurest tagasi keerata siis nendel metsavahel olevatel tõusudel käis kogu aeg jalg asfaldijooksu tossuga all ringi. Peab vast hakkama sobivamaid jalanõusid jalga panema.

Laupäev - jooksupäev

Olime Heitiga kokku leppinud tänaseks rattaotsa, kuid hommikul seda löga vaadates oli selge et lähme pigem jooksma.

Jooksugraafik

Teepikkus 22,5km ja keskmise kiirusega 5:15 min/km. Algas kergelt, vahepeal oli veits raskem ja lõpp oli taas kerge jooks.

jooks, Heitiga taas.

Maare transas meid Piritale ning tegi oma tempoga jooksu.

Heitiga tegime mõned tiiruda Pirita mõnusatel metsaradadel ning siis sinka-vonka üle maarjamäe ja üle hundikuristiku kodu poole tagasi.

Seekordsel graafikul siis Heiti märkuse peale HR (pulss) ja Altitude (kõrgusinfo) ka kaasa pandud. Ning teise märkuse peale tegin nii, et avaneks ka suurem pilt :-)

Hundikuristiku tõus on see selgelt eristuv punane post teise poole sees, seal sain ka pulsi 180 peale, kuid nagu näha, maksimumtsooni ikka ei jõudnud.

Jooksugraafik

Kokku siis 17,1 km keskmise kiirusega 4:57 min/km koos 165 tõusumeetriga.