Sain lihtsalt oma kella kätte

Uue...

Punase...

Suunto...

Kella, mis oli remondis juba üle poole aasta.

See on suurepärane kell mägedes matkamiseks - näitab kõrgust, õhurõhku, põhja-lõuna suunda, ennustab ilma ja on muidugi ka veekindel.

Selline väärt kell.

Rabamatkaks valmistumise tähe all

Hommikul enne töötd käisin küll ujumas nagu üks ironman ennast treenima peab ja peale seda käisin Prismast läbi ning tõin töökaaslasele paar sooja ning maitsvat Dallase saia.

Olulisim aga on see, et sain valmis Soomaa rabamatka kaardi ning esialgsed juhised matka osas. http://www.ekstreem.ee/04/soomaa/ 

Tegemist on ühe päris normaalse vene sõjaväe kaardiga kuhu on peale märgitud ka vana-aja taliteed mis läbisid Soomaad. Vähemalt üks neist peaks olema leitav - see oli õrna triibuna märgatav maa-ameti kaardiserveri satelliit-foto pealt.

Igavene jama nende kaartidega

Igatahes tegelen ma Aconcagua 2005 ekspeditsiooni proovimatka ettevalmistamisega. Leppisime kokku et see saab toimuma Soomaal 3-5.detsember. Matkates tundmatus kohas on kõige olulisem asi muidugi täpne asukoha kaart. Niisiis hakkasin ka mina seda otsima.
Tööjuurest sain 1996 a. välja antud 1:50 000 Eesti põhikaardi, kuid selgus et see on siiski ebapiisav orienteerumiseks - samast sain ka 1942 a. venelaste poolt välja antud 1:50 000 põhikaardi, mis andis sama mõõtkava juures aga palju enam informatsiooni.

Põhihädad hakkasid nüüd - kaardid on sisse skäneeritud ja nüüd vaja kaardiprogrammis ära kalibreerida - et oleks kasutatav koos GPS-ga. St. olin sunnitud endale selgeks tegema koordinaatidega seotud eripärad - päris lõpuni aga hakkama ei saanudki sellega.
Lühidalt aga minu tulemustest:

Kaartidel kasutatakse koordinaatsüsteeme ehk võrgustikke (map projection) ja referentsellipsoide (map datum).
Koordinaatsüsteem määrab ära mis põhimõttel on esitatud kaardil koordinaadid. Neid on põhimõtteliselt kahte liiki - 1) kraadid, minutitd, sekundid (geograafiline Long/Lat) ja 2) kilomeetrid (ristkoordinaadistik e UTM). Andku mulle kaardieksperdid selline üldistus andeks.
Referentsellipsoid seevastu määrab ära selle kuidas on antud kaardi juures arvestatud maakera kumerust.

Eestis baaskaardil (1:50 000) on kasutusel L-EST92 koordinaatsüsteem ja Eesti põhikaardil (1:20 000) TM-B koordinaatsüsteem.
Mõlema koordinaatsüsteemi juures võib kasutada map datum WGS-84, mis on ka väga levinud, kuigi täpsem oleks GRS-80.

Kokkuvõtteks sain ma palju targemaks:

  • nende ellipsoidide süsteemiga (map datum) mässama ei pea
  • koordinaatsüsteem tuleb määrata valdavalt UTM
  • kõige kindlam on ise väljatrükitavale kaardile - kraadide, minutite, sekundite -  koordinaatvõrk peale lasta (mina ise kasutan oziexplorerit)

Ujumiskooli 5. treeningpäev

5. ujumistreeningu esmaspäev

Soojenduseks teeme alati jalgu. Jalalabad peavad olema korralikult välja sirutatud ning keeratud pisut sissepoole - alla lüües peab jalg minema suure hooga ning üles tulema vaikselt. Ja jalg peab veest välja käima - nii et taga vesi vahutab.

Pool trenni tegime ka juba täiskrooli - küll see on ikka väsitav - uskumatu.

Veest välja tõstes peab käsi sirgelt üles käima - sellega lõdvestab lihaseid. Pean veel paljupalju seda õppima - ikka tõuseb käsi kuidagi kõveralt veest välja - imelik lugu küll.

Salapärased teed Puhatu soos

Eesti üks suuremaid soid - Puhatu soo - sai läbi käidud.
Äärmiselt huvitav ja põnev kogemus. Kuna tänavune aasta on üldse märjem olnud - oli seal tavapärasega võrreldes hulga rohkem vett. Meie alustasime oma matkaga Gorodenko külast Narva jõe ääres - sealt suundusime ligi 8 km põhjapoole ja seejärel läksime lääne suunas üle raba.
Suuri veealasid nimetatakse sealkandis märedeks ja rabasaari kriivadeks. Puhatu soos elab ka 10% Eestimaa kotkastest.

Väge huvitava mälestuse jätsid seal vana-aja teed. Need olid kasutusel 40-ndatel aastatel vene sõjaväe poolt kui mindi Sinimägesid vallutama.

Üks nendest teedest oli selline 3-st pikipalgist laotud tee üle suure märe - kuid mis peamine - selle tee leiab üles vaid see, kes teab et seal tee on. Kuna näha pole midagi - kogu tee on vee all - veetase tee peal oli stabiilselt põlveni või veidi alla. Ilma selle teeta võid aga mõnes kohas ka kaelani vette sattuda.
Teine tee selle eest oli aga palju vägevam - see oli juba ristipalkidest laotud 1-1,5 m laiune talvetee. Kuid ka sellest teest on võimalik seda märkamata üle jalutada - nagu ka meiega juhtus. See talvetee viis ühe salajõeni, mis eraldab Puhatu sood Mustaraba soost. Üle selle jõe minek oli taas omaette katsumus - kuna seal jões oli see tee väga ajuti säilinud, mille tulemusena osad inimesed ka üle vöö sisse käisid.

Väga tore on omada teavet selliste "saladuste" kohta - nagu need salajased teed seal soos. Pole üldse oluline et ma seda teavet saan kasutada vaid seal kohal olles.

Marsruut - esimene päev 11 km ja teine 19 km.

Eesti parim Ironman

Parim Eestlane on kindlasti Ain-Alar Juhanson, kellel õnnest käesoleval aastal võistelda ironmehe unistuste kohas - Hawail.
Võistlused toimusid eelmisel nädalavahetusel ning Ain-Alar tuli ajaga 9:43 50-le kohale. Võitja aeg sellel rajal oli 8:33 ja piiraeg oli 17 tundi.

Kontrollajaga 17h lõpetas 1579 võistlejat 1728-st.

Paistab et Ain-Alaril on jalgrattasõit kõige parem,
ujumine: aeg 1:04 koht: 527
ratas: aeg 5:04 koht 17
jooks: aeg 3:28 koht 227

See siin on Hawai ujumise etapp.
Peab õppima ka peaaegu pimedas ujuma :-)

Viimased mehed ujuvad 2h, rattaga sõidavad 7,5 h ja maratoni jooksevad 6,5 h - ma olen nüüd küll natuke ennast täis aga ma arvan et need eriti kõvad mehed pole. (Mis siis et ma ise praegu 4km ujumisega kohe kindlsati hakkama ei saa :-)

Jalgrattasõit: ajalugu ja tänapäev

Omal ajal sai alustatud ikka maanteerattaga, ka trennis käidud. Rattad olid siis marki: Start Šosse, Sport, Turist, meestekas, ereliukas, školnik...

Ühel hetkel aga ilmusid maastikurattad ja siis tundsin et see mulle meeldib. Varem sai turistiga kuskil mudaaukudes käidud kangutamas - ja mis seal salata - oli ka parem kangutada kui esimeste hiina rauakolakast "maastikurattaga".
Uhh, õudusega meenutan milline jube monstrum oli minu esimene mägikas. Ma arvan et mingi 17kg vähemalt :-) Aga väga popp selle eest.

See õnnestus ühel hetkel maha müüa (imedeime), kuid ega ma palju targem polnud - ostsin ainult natuke parema ratta. See aga varastati õnneks ära.

Siis juba tuli mõistus pähe ja järgmine ratas oli Marin - küll see tundus lennuk, ei kaalunud praktiliselt midagi eelmiste kõrval. Selle rattaga algas ka minu võsitlusperiood - arvan et 1997 võis siis olla.
Ja tase oli siis madal-mis-madal - ses mõttes et maratonide finišiprotokollidest otsisin enda nime ikka sealt esimese A4 lõpust. Kuid iga aastaga jäin järjest kaugemale - praegu on seal esimese A4 peal ainult profid.

Nüüd on mul juba kolmas Marin, ketaspidurid, XT-käiguvahetajad jms. 
Tänaseks olen hakanud taas oma vormi tõstma (vaja ka ju Ironmeheks saada!) - viimane pikem sõit maastikurattaga oli Haanja100, kus puhtalt sõiduaega tuli minul 6h38min. Lõpetajaid oli sellel võistlusel nats alla 200, mina lõpetasin 69-na. Siin pilt minu lõpetamisest.

Tegemist oli päris raske rajaga - 80% rajast oli singel-track, mis tähendab sõitmist mööda üheinimese rada. Väga palju oli muda-pori-savi, mõned jõeületused, kopratammide otsas kolistamised, Eesti kõige kõrgemast tipust - Suurest Munamäest üle sõitmine jne..

Tänane treening !

Mõned päevad on treeningu osas täitsa vahele jäänud - kuid täna sai tehtud trenn mis trenn.

Läksin piritale jooksma - jätan auto tavaliselt Pirita Selveri juurde ja jooksen seda ringraja ringi. Juba lapsepõlvest tean, et see on 6km pikk - kuna siis käisin igal suvel rinkat vaatamas ja nendes rinka-teatmikes oli loomulikult lisaks sellele infole, et Lembit Teesalu sõidab numbriga 1 ja Luule Tull numbriga 4 kirjas ka ringraja pikkus.
Igaks juhuks sõitsin siseringi üks päev ka jalgrattaga läbi ning sain samuti täpselt 6km.

Täna siis läksin mõttega vähemalt 3 ringi joosta. Ilm sombune, õhk +6kraadi, peaaegu tuuletu.
1. ring - see on nagu soojenduseks - pole nagu õiget tempot ja igasugused röhatused jm väljuvad gaasid annavad endast märku. Ühesõnaga - organism läks alles käima.
2-3. ring - need lähevad väga ladusalt ja mõnusa tempoga - peas keerlevad mõtted isegi sellest "aga äkki jookseks ajaviiteks isegi maratoni ära" - kiire arvutus ütleb et 7 ringi peaks jooksma. 2. ringil panin ka pealambi põlema, et autojuhtidele hästi nähtav oleksin. 3. ringil nägin pimedas metsas mingit gruppi kepikõndijaid - paistis et nad harjutasid seda toredat ala ühe vanema vuntsidega onkli juhendamisel.
4. ring - tempo hakkab juba natuke langema ja 4 ringi lõpus on tõsine sisemine võitlus, et rajalt mitte ära tulla - sain võitu ja läksin veel ühele ringile. Kepikõndijad olid kadunud ja autode kiirused olid ringrajal tunduvalt suuremad kui enne.
5. ring - tempo juba üsna tönts, säärelihased ja puusad hakkavad tunda andma. Ringi lõpuks valdab mind selline väsimus, et enamate ringide jooksmisele ei mõtle vaid keeran rahuloleva tundega auto poole. Olin väsinud - midagi ei märganud enam - väga pime oli ka juba.

Sisemine rahulolu endaga - lihtsalt tööpäeva lõpuks 30km joosta on päris normaalne treening - aega kulus 2:50.
Enamate ringide jooksmiseks peaks olema siiski igal ringil võimalus midagi juua ja midagi süüa - praegune jooks oli ilma ühegi puhkepeatuse ja ilma igasuguse joogita. Nii kaua vastu ei pea. Läksin ju vaid tühist 3-e ringi jooksma :-)
[Näe leidsin ühe 15a tagasi tehtud pildi endast - täitsa minu moodi - eksole]

Huvitav ka - saab igasuguseid mõtteid mõlgutada. Näiteks teemal jooksmine ja jalgrattasõit. Siinkohal peab ütlema, et kõvadest jooksjatest on saanud kõvad jalgratturid, kuid vastupidist tendentsi pole täheldatud. Mõned kõvad jalgratturid võivad isegi pisut kõhukad olla - tean ka juhtumeid kus jalgrattur kaalub sügisel rohkem kui kevadel, mis siis et praktiliselt iga päev trenni käib tegemas.

Keha kaal on jooksu puhul väga olulisel kohal  - kui hakkad jooksuga tegelema, siis kaal kukub kohe väga nobedasti - jalgratturil seda aga ei juhtu. Siit see tulebki, et heal jooksjal on suurepärased eeldused saada heaks ratturiks, vastupidi aga on väga vaevaline tegevus - eriti kui oled harjunud jalgratta suurte kiirustega ;-)

PS: Lükati silla juurde hakatakse paigaldama tänavalaternaid - 5 oli püsti ja 5 kohad olid juba märgitud.

Leidsin pulpulaatori :-)

Oktoobrikuu ajakirjas "Mobile - Communications International" tagakaanel oli firma Evistel reklaam - ja tema reklaamil ilutseb pesuehtne töötav pulpulaator :-)

Mis asi aga on pulpulaator ?

Vene sõjaväes oli rividrill, kui komandant kõige ees teatas reameestele, et "meile saabus lattu 10 uut ämbrit, öelge nüüd teie mida nendega võiks teha?" - "vett kanda, mulda tassida, pesu pesemiseks"  vastasid järjest mehed, kuni üks mees ütles lihtsalt "ma võin nendest pulpulaatorid teha". Kuna komandant polnud enne sellist sõna kuulnud, siis andiski ta kõik 10 ämbrit sellele reamehele ja käskis järgmise hommiku rivistusel pulpulaatorid ette näidata.
Järgmisel hommikul siis näitaski auguliseks tehtud ämbreid. Komandant karjuma, et "miks need augud on?" - "näe, paned vee sisse, aga see tuleb bull-bull-bull välja - ongi pulpulaator" ütles reamees - komandant muidugi maruvihane et ämbrid lihtsalt ära lõhutud ja käseb need prügimäele visata. Järgmisel päeval tuli nende juurde suur kapten ringkäigule ja vaatab kuidas neil kord on jnejne. Satub siis ka prügimäest mööda minema, näeb seal neid äravistud ämbreid ja küsib siis maruvihaselt "kes see lollakas 10 tutikat pulpulaatorit ära on visanud?"...

Ujumise edenemine

Tsekkasin hoolega kõiki Tallinna ujumiskohti ning sõelale jäid mõned, kuid tõeliselt hea on Keilas.
Eelkõige seetõttu, et seal võtan väga kogenud ujumistreeneri Tõnu Meijeli käe alla ujumistunde. Kui ma varem arvasin et veidi ikka oskan ujuda siis kohe esimesel tunnil sain aru, et kogu eelnev tuleb nüüd ära unustada ja nullist peale hakata. Varasem krool oli ikka selline 50m ja siis hing paelaga kaelas.

Esimesel tunnil võisin vaid libiseda ja tunni lõpuks võisin veidi jalgadega summida.

Teisel tunnil hakkasime õppima jalgade tööd, võisin ujuda alusega ja vahepeal ka hingata - see on päris väsitav jalgadele.

Kolmandal tunnil hakkasime ka juba kätega tõmbama - selliselt et hoiad plaadist kinni ja koos käetõmbamisega hingad - kuid ainult ühe käega (tagasi siis teise käega)!

Neljas tund - täna ujusime ilma lauata ja ikka võisime vaid ühelt poolt või teiselt poolt käega tõmmata ja hingata. Kuid tunni lõpuks võisime juba proovida ka mõlema käega tõmmata - ehk siis päris krooli ujuda.
Ausalt öeldes - kasutades õpitut - pean ütlema et äärmiselt mõnus oli niimoodi ujuda, kuidagi kergelt ja kiirelt saab edasi. Minu peamine probleem täna on siiski hingamine - selles osas pean ma veel palju tööd tegema. Mul kipub vesi suhu minema ja päris tihti neelan ma seda va vett alla ning aeg-ajalt juhtub et tõmban vett suisa kurku - väeh...

Igatahes proovisin - rahulike ja pikkade tõmmetega on üks ots (25m) 21 tõmmet. Mõnel korral tuli ka kuni 24 tõmmet. Andresel - kellega koos me seal neid tunde võtame - tuli rahulikult tõmmates 25 tõmmet.
Treener ütles, et pange kirja, jätke meelde - mitme tõmbega ühe otsa teete. Nüüd siis jätsingi.

Kui ma selle ujumise selgeks saan ja 4 km olen võimeline järjest ära ujuma - no siis ma tunnen ennast küll juba peaaegu aironmennina...