Eestis peetud Ironmani võistlus Pirital

See toimus aastal 1999, ma isegi mäletan seda päeva. Ma sattusin olema Pirital kui nad seal vahetusalas olid. Väga nutune on ikka Eestis võistlust pidada kui starti tuleb 3 inimest ning mehed on nii erineva tasemega, et rajal oled sa sellegipoolest kogu aeg täiesti üksi. Vaata neid hämmastavaid tulemusi.

Hansa Ironman (Tallinna Meistrivõistlused)

14.08 1999. a. Pirital

Koht Nimi Klubi   Tulemus
         
1. Randma Hardi 1975 21 CC   9.30.05,8
  Ujumine   59.07,7 59.07,7
  Ratas   5.19.13,7 6.18.21,4
  Jooks   3.11.44,4 9.30.05,8
         
2. Haruoja Mart 1948 Triatleet   13.19.42,8
  Ujumine   1.52.15,9 1.52.15,9
  Ratas   6.45.46,4 8.38.02,3
  Jooks   4.41.40,5 13.19.42,8
         
3. Silberg Uno 1946 Triatleet   14.05.41,8
  Ujumine   2.32.53,6 2.32.53,6
  Ratas   6.46.59,2 9.19.52,8
  Jooks   4.45.49,0 14.05.41,8

Vaata ka päevalehe artiklit 1998 a. Hansa Ironmehe kohta http://www.epl.ee/artikkel_38773.html

Kui palju on üldse Eestis aironmänne

Vaataks üle kõigepealt triatlonistide veebilehed Eestis:

2004.aastal on Eestis 9 tegutsevat triatloniklubi:

  • Tallinn, Klubi "21CC" - treenerid Jüri Käen ja Dea Oja
  • Tallinn, klubi "Triatleet" - treenerid Margus Tamm ja Anu Taveter
  • Tallinna Tehnikaülikooli Spordiklubi - treener Lembit Pallas
  • Kaitsejõudude Spordiklubi - Heino Märks
  • Tabasalu Triatloniklubi - treenerid Margit Viilep , Lembit Pallas ja Urmas Utar
  • Pärnus klubi "Raudmees" - treenerid Ruth Mets, Heldur Otsalt ja Jaan Kesküla
  • Järvamaal Koeru Spordiklubi - treener Vahur Palu
  • Lääne-Virumaal Vinni VAK - treener Gunnar Tõnning
  • Aaspere Spordiklubi - treener Kaido Kreintaal

Ülaltoodus tuleb siis vahet teha selles, et iga triatlonist ei ole veel Ironman ja enamus nendest võibolla ei sea endale ka sellist eesmärki. Hinnanguliselt võib öelkda et Eestis on ca 20 Ironmani, kes sellega suuremal-vähemal määral tegelevad. Üks neist on kindlasti Kirill Litovtšenko (pildil).

Tema kõrgeim koht on 2000 a. USA Florida Ironmani võistlusel III koht, ajaga 8:52. Väga kõva mees.

Kui vaadata üldiselt neid Ironmane, siis selgelt paistab silma see, et kehakaalu neil ilmselgelt pole ja kogu keha - eriti just aga õlad ja käed - on lihaselised (kõrge ujumise osatähtsus).

milline on Eesti Ironmani rada ?

Eesti on küll pisike, kuid ühe ironmani raja jaoks on siin siiski ruumi.
Rada iseenesest lihtne:

  1. Alustad Pühajärvelt - ujud üle järve ja tagasi
  2. Seejärel ratta peale ja sõidad Pühajärve juurest Kosele
  3. Kosel paned ratta kõrvale ning jooksed Tallinnasse

Nii lihtne ongi üks Ironmani võistlus ära teha :-)

Sain lihtsalt oma kella kätte

Uue...

Punase...

Suunto...

Kella, mis oli remondis juba üle poole aasta.

See on suurepärane kell mägedes matkamiseks - näitab kõrgust, õhurõhku, põhja-lõuna suunda, ennustab ilma ja on muidugi ka veekindel.

Selline väärt kell.

Rabamatkaks valmistumise tähe all

Hommikul enne töötd käisin küll ujumas nagu üks ironman ennast treenima peab ja peale seda käisin Prismast läbi ning tõin töökaaslasele paar sooja ning maitsvat Dallase saia.

Olulisim aga on see, et sain valmis Soomaa rabamatka kaardi ning esialgsed juhised matka osas. http://www.ekstreem.ee/04/soomaa/ 

Tegemist on ühe päris normaalse vene sõjaväe kaardiga kuhu on peale märgitud ka vana-aja taliteed mis läbisid Soomaad. Vähemalt üks neist peaks olema leitav - see oli õrna triibuna märgatav maa-ameti kaardiserveri satelliit-foto pealt.

Igavene jama nende kaartidega

Igatahes tegelen ma Aconcagua 2005 ekspeditsiooni proovimatka ettevalmistamisega. Leppisime kokku et see saab toimuma Soomaal 3-5.detsember. Matkates tundmatus kohas on kõige olulisem asi muidugi täpne asukoha kaart. Niisiis hakkasin ka mina seda otsima.
Tööjuurest sain 1996 a. välja antud 1:50 000 Eesti põhikaardi, kuid selgus et see on siiski ebapiisav orienteerumiseks - samast sain ka 1942 a. venelaste poolt välja antud 1:50 000 põhikaardi, mis andis sama mõõtkava juures aga palju enam informatsiooni.

Põhihädad hakkasid nüüd - kaardid on sisse skäneeritud ja nüüd vaja kaardiprogrammis ära kalibreerida - et oleks kasutatav koos GPS-ga. St. olin sunnitud endale selgeks tegema koordinaatidega seotud eripärad - päris lõpuni aga hakkama ei saanudki sellega.
Lühidalt aga minu tulemustest:

Kaartidel kasutatakse koordinaatsüsteeme ehk võrgustikke (map projection) ja referentsellipsoide (map datum).
Koordinaatsüsteem määrab ära mis põhimõttel on esitatud kaardil koordinaadid. Neid on põhimõtteliselt kahte liiki - 1) kraadid, minutitd, sekundid (geograafiline Long/Lat) ja 2) kilomeetrid (ristkoordinaadistik e UTM). Andku mulle kaardieksperdid selline üldistus andeks.
Referentsellipsoid seevastu määrab ära selle kuidas on antud kaardi juures arvestatud maakera kumerust.

Eestis baaskaardil (1:50 000) on kasutusel L-EST92 koordinaatsüsteem ja Eesti põhikaardil (1:20 000) TM-B koordinaatsüsteem.
Mõlema koordinaatsüsteemi juures võib kasutada map datum WGS-84, mis on ka väga levinud, kuigi täpsem oleks GRS-80.

Kokkuvõtteks sain ma palju targemaks:

  • nende ellipsoidide süsteemiga (map datum) mässama ei pea
  • koordinaatsüsteem tuleb määrata valdavalt UTM
  • kõige kindlam on ise väljatrükitavale kaardile - kraadide, minutite, sekundite -  koordinaatvõrk peale lasta (mina ise kasutan oziexplorerit)

Ujumiskooli 5. treeningpäev

5. ujumistreeningu esmaspäev

Soojenduseks teeme alati jalgu. Jalalabad peavad olema korralikult välja sirutatud ning keeratud pisut sissepoole - alla lüües peab jalg minema suure hooga ning üles tulema vaikselt. Ja jalg peab veest välja käima - nii et taga vesi vahutab.

Pool trenni tegime ka juba täiskrooli - küll see on ikka väsitav - uskumatu.

Veest välja tõstes peab käsi sirgelt üles käima - sellega lõdvestab lihaseid. Pean veel paljupalju seda õppima - ikka tõuseb käsi kuidagi kõveralt veest välja - imelik lugu küll.

Salapärased teed Puhatu soos

Eesti üks suuremaid soid - Puhatu soo - sai läbi käidud.
Äärmiselt huvitav ja põnev kogemus. Kuna tänavune aasta on üldse märjem olnud - oli seal tavapärasega võrreldes hulga rohkem vett. Meie alustasime oma matkaga Gorodenko külast Narva jõe ääres - sealt suundusime ligi 8 km põhjapoole ja seejärel läksime lääne suunas üle raba.
Suuri veealasid nimetatakse sealkandis märedeks ja rabasaari kriivadeks. Puhatu soos elab ka 10% Eestimaa kotkastest.

Väge huvitava mälestuse jätsid seal vana-aja teed. Need olid kasutusel 40-ndatel aastatel vene sõjaväe poolt kui mindi Sinimägesid vallutama.

Üks nendest teedest oli selline 3-st pikipalgist laotud tee üle suure märe - kuid mis peamine - selle tee leiab üles vaid see, kes teab et seal tee on. Kuna näha pole midagi - kogu tee on vee all - veetase tee peal oli stabiilselt põlveni või veidi alla. Ilma selle teeta võid aga mõnes kohas ka kaelani vette sattuda.
Teine tee selle eest oli aga palju vägevam - see oli juba ristipalkidest laotud 1-1,5 m laiune talvetee. Kuid ka sellest teest on võimalik seda märkamata üle jalutada - nagu ka meiega juhtus. See talvetee viis ühe salajõeni, mis eraldab Puhatu sood Mustaraba soost. Üle selle jõe minek oli taas omaette katsumus - kuna seal jões oli see tee väga ajuti säilinud, mille tulemusena osad inimesed ka üle vöö sisse käisid.

Väga tore on omada teavet selliste "saladuste" kohta - nagu need salajased teed seal soos. Pole üldse oluline et ma seda teavet saan kasutada vaid seal kohal olles.

Marsruut - esimene päev 11 km ja teine 19 km.

Eesti parim Ironman

Parim Eestlane on kindlasti Ain-Alar Juhanson, kellel õnnest käesoleval aastal võistelda ironmehe unistuste kohas - Hawail.
Võistlused toimusid eelmisel nädalavahetusel ning Ain-Alar tuli ajaga 9:43 50-le kohale. Võitja aeg sellel rajal oli 8:33 ja piiraeg oli 17 tundi.

Kontrollajaga 17h lõpetas 1579 võistlejat 1728-st.

Paistab et Ain-Alaril on jalgrattasõit kõige parem,
ujumine: aeg 1:04 koht: 527
ratas: aeg 5:04 koht 17
jooks: aeg 3:28 koht 227

See siin on Hawai ujumise etapp.
Peab õppima ka peaaegu pimedas ujuma :-)

Viimased mehed ujuvad 2h, rattaga sõidavad 7,5 h ja maratoni jooksevad 6,5 h - ma olen nüüd küll natuke ennast täis aga ma arvan et need eriti kõvad mehed pole. (Mis siis et ma ise praegu 4km ujumisega kohe kindlsati hakkama ei saa :-)

Jalgrattasõit: ajalugu ja tänapäev

Omal ajal sai alustatud ikka maanteerattaga, ka trennis käidud. Rattad olid siis marki: Start Šosse, Sport, Turist, meestekas, ereliukas, školnik...

Ühel hetkel aga ilmusid maastikurattad ja siis tundsin et see mulle meeldib. Varem sai turistiga kuskil mudaaukudes käidud kangutamas - ja mis seal salata - oli ka parem kangutada kui esimeste hiina rauakolakast "maastikurattaga".
Uhh, õudusega meenutan milline jube monstrum oli minu esimene mägikas. Ma arvan et mingi 17kg vähemalt :-) Aga väga popp selle eest.

See õnnestus ühel hetkel maha müüa (imedeime), kuid ega ma palju targem polnud - ostsin ainult natuke parema ratta. See aga varastati õnneks ära.

Siis juba tuli mõistus pähe ja järgmine ratas oli Marin - küll see tundus lennuk, ei kaalunud praktiliselt midagi eelmiste kõrval. Selle rattaga algas ka minu võsitlusperiood - arvan et 1997 võis siis olla.
Ja tase oli siis madal-mis-madal - ses mõttes et maratonide finišiprotokollidest otsisin enda nime ikka sealt esimese A4 lõpust. Kuid iga aastaga jäin järjest kaugemale - praegu on seal esimese A4 peal ainult profid.

Nüüd on mul juba kolmas Marin, ketaspidurid, XT-käiguvahetajad jms. 
Tänaseks olen hakanud taas oma vormi tõstma (vaja ka ju Ironmeheks saada!) - viimane pikem sõit maastikurattaga oli Haanja100, kus puhtalt sõiduaega tuli minul 6h38min. Lõpetajaid oli sellel võistlusel nats alla 200, mina lõpetasin 69-na. Siin pilt minu lõpetamisest.

Tegemist oli päris raske rajaga - 80% rajast oli singel-track, mis tähendab sõitmist mööda üheinimese rada. Väga palju oli muda-pori-savi, mõned jõeületused, kopratammide otsas kolistamised, Eesti kõige kõrgemast tipust - Suurest Munamäest üle sõitmine jne..